SixxAM

Nikki Sixx ja Heroiinipäevaraamat

Tahtsin „Heroiinipäevaraamatut“ lugeda siis, kui see ilmus ehk ligi 10 aastat tagasi. Paraku jõudis see raamat reaalselt aga minuni alles nüüd, möödunud aastal. Parem Hilja, kui mitte kedagi, eksole. Nagu tellitult, on viimasel ajal ka newsfeedi jõudnud järjest  uudiseid Nikki Sixxist. Alates sellest, kuidas härra peseb käsi mitte WC-st tulles, vaid WC-sse minnes. Miks Blabbermouth küll sellest uudisnupukese tegi, jääb arusaamatuks, aga mainitud tõik iseloomustab seda tegelast üsna hästi. Isepäine ja hoopis teistsuguse mõtteviisiga.

nikkisixxanattent-5ff4heroindiaries-2

Kuid esmalt väike sissejuhatus. Nixxi Sixx on Mötley Crüe laulumeister. Heroiinipäevaraamat on tema päevaraamat, mida ta kirjutab elu süngeimal perioodil – olles edetabelite tipus, kui suured staadionikontserdid on välja müüdud ja raha, alkoholi ning naisi voolab ojadena, kuid samas inimesena ja heroiinisõltlasena olles nii põhjas, kui põhjas veel olla saab. Nii põhjas, kui üks rokistaar saab olla, täpsustan siinkohas. Millest selline täpsustus? Sissejuhatuses ütleb Nikki, et päevaraamatu eesmärk on inimesi hoiatada, kuivõrd kole asi on heroiin ja kuivõrd jõhker on olla sellest sõltuvuses. Paraku, ka kõige koledam periood tundub lugejale üsna chill, sest tegemist on rokistaariga. Näiteks see, kui ta ei ole nädalaid duši all käinud ega riideid vahetanud, kuid on igal õhtul tõmmanud sisse kõik, mida annab sisse tõmmata, süstida või juua, maganud paari naisega ja hommikuti lootnud, et enam ei pea ärkama. Või isegi see, kui kodused perioodid mööduvad riidekapis, paranoiade eest peidus. Olen täiesti kindel, et nii mõnigi igatseks seda elu, heroiiniga või mitte. Narkariga, kes esmalt koolilapse tühjaks tõstab, noosi kätte saab ja samas kooli kõrval nõela jalga surub, ei anna seda just võrrelda. Vähemalt väliselt, kuigi tühjustunne hinges võib olla küll sarnane.

Naisterahvana tekkis veel üks huvitav tähelepanek. Heroiinipäevik võiks olla naistele meeldiv raamat. Päriselt ka. Ma pole kõmulist 50. varjundit küll lugenud, aga kas mõte pole üsna sama: meesterahvas, kes ootab mõistmist-päästmist? Kohati tekkis lausa viha – kaua sa halad oma õnnetu lapsepõlve üle, sinusuguseid on terve maailm täis, get over it. Kahe jalaga maapeal olles on seda lihtne öelda, andekatel loomeinimestel see ilmselt nii lihtsalt ei käi. Masendushood, rokenroll. Võiks teoretiseerida, kas üks ilma teiseta üldse eksisteeriks ehk kas õnnetu lapsepõlveta saab andekaks muusikuks, aga ilmselt saab.  Ja siinkohas muidugi ma ka eksisin: ei, õnnetu lapsepõlvega tegelasi on kindlasti palju, aga niivõrd andekaid muusikuid nagu Sixx, neid on ikka pagana vähe.

Heroiinipäevaraamat on ühtlasi ka ühe kuldajastu kirjeldus. Ajastu, kus fännide hordid piirasid staare hotellis ja meeskond pidi fännide eksitamiseks kasutama omavahelises suhtluses koodi stiilis “Nr.1 on Tommy ja 2 on Nikki ja 33 tähendab baari ja 44 tähendab bordelli ja 55 tähendab narkotsi”. Ajastu, kus tagaruumis tõmmati keresse kõik, mis kätte  juhtus ja seda polnud vähe, sest diilerid jälitasid tuuribussi nagu verejanulised narkokoerad. Ajastu, kus telekaid visati rõdult alla, s*tt pandi hotelliukse taga põlema, mööblit lõhuti lihtsalt möödaminnes, voodeid märjati igal õhtul ja tõhusaimaks suguhaiguste vastaseks meetodiks oli igakuine antibiootikumikuur. Sest nad said. Sest nad olid staarid. Sest nad ON staarid.

Armasta või vihka – Nikki Sixx on kreisi. Geniaalselt kreisi. Ja Heroiinipäevaraamat tõepoolest on tõeline pageturner. Edasi tahaks lugeda Mötley Crüe autobiograafiat „The Dirt“. Ja tahaks seda lugeda varem, kui kümne aasta pärast!

 

Advertisements