RockCafe

Päev, mil viikingid vallutasid Tallinna

On esmaspäevi, mis on teistest paremad. Üleeile oli näiteks üks selline päev, peale pikemat pausi sai taas Rock Cafes käidud.  Amon Amarth ja Grand Magus – kontsert, mille kena kuupäev 12.12 oli mul juba pikalt kalendris punaseks tehtud.

Rikkudes kõiki traditsioone, jõudsin isegi soojendusbändi ajaks kohale. Võib öelda, et olin üllatunud – Grand Magus on bänd, mida kuuldes küsin a-la-ti: „ Oot, mis bänd see mängib?“ Nojah, nende esinemine oli igatahes meeldejäävam kui plaadid ja rahva suutsid nad käima tõmmata küll. Rahvast, muideks, oli päris korralikult ning põnev oli vaadata, kui palju noori oli kontserdil. Kõlan nüüd nagu rokivanaema, aga äge noh! Sellised 18 pluss-miinus mõned aastad. Oli see vanusepiiranguta kontserdi tulemus? Ei tahaks siiski uskuda. Või ei ole mina lihtsalt ammu õigetel üritustel käinud? Tulles soojendusbändi juurde tagasi, siis kiidusõnad bändi frontmanile. JB on laval väga karismaatiline, väga hea oli jälgida. Viisakas, kuid jõuline. Ja milline hääl! Plusspunktid muidugi habeme eest!

1a

Habemed olid üldse kontserdit läbiv teema. Kellel kuidas hoiab ja kes kuidas hooldab. Ja igal vähegi lugupidaval härrasel ja vanal tuttaval oli habe ees. Möödunud movembri tulemus? Viikingite värk?

Viikingitest rääkides, Amon Amarth oli laval lihtsalt muhe. Nägin neid kunagi Tšehhis ja mäletan, et väga äge kontsert oli. Seekord sellist wow-efekti ei olnud, kuid muhe oli igatahes. Bänd oli muhe, publik oli muhe ning isegi heli- ja valgusmehed olid sellised muhedad habemikud, kes tegid tööd, võtsid vahepeal pisikese terava ja nautisid kontserti.

5

Või siis näiteks laulja Johan Hegg, välismaine koopia kohalikust ja tuttavast Mart Kalvetist. Stiilse habemega, muidugi. Muhe, nagu Kalvetki. Mulle meeldib, kui lavalt publikut kiidetakse (p*sse-saatmise asemel). Kahtlen küll, kas Eesti publik siiski just Euroopa ägedaim on, aga isegi kui sama juttu järgmisel päeval järgmises riigis räägitakse, kõrvu paitab see ikkagi.

3

Või see, kui välismaine artist oskab mõne sõna kohalikus keeles öelda. Isegi kui sõnadeks on ainult „Aitäh, Tallinn!“ Hiljuti nähtud intsidendi valguses, kus lavaletulnud teadvustaja ei suutnud kahel (minu jaoks äärmiselt erineval) kohalikul metalbändil vahet teha, tundub selline žest Amon Amarthi poolt mitte klišeelik, vaid kohe eriti tore. Ja rahvale muidugi meeldis ka.

8

Kitarristid ei saanud ka alla jääda. Ei habemete ega lavaliste oskuste poolest.

2b

Trummar tegi ilmselt aga kõrguserekordeid. Viikingilaeva polnud, selle asemel mängis ta mingisuguse kiivri-kujutise otsas, kuid vähemalt ei saanud kurta, et trummar oleks teiste bändiliikmete varju jäänud.

4

Ühesõnaga, kontserdiga saab rahule jääda. Minu jaoks olid Amon Amarthi lood veidi üksluised, kuid ilmselt õigel hetkel toimivad need päris hüpnootiliselt. Kena balansseerimine Göteborgi metali ja plastmassmõõga hevi vahel.

7

Kniks ja aitäh, Viesency! Järgmiseks siis Sabaton?

Pildid ja tekst: Bitch Hard Girls Squad

 

Advertisements