Hard Rock Laager kui suve suursündmus läheneb ja otsustasime tüdrukutega luubi alla võtta mõned Laagris esinevad kodumaised bändid. Esimesena sai hõlmast kinni haaratud Kristjan Rabil ja küsitud, kuidas Psychiatric Ward hästi elab.
*Kristjan, mis Hullumajas uut? Hullud päevad enne peatseid suvekontserte?
No yo yo. Kuule bändisuve alustasime tegelikult juba möödunud nädalavahetusel Tartust, kus me polnud aastaid esinenud. Ilm oli meeldivalt suvine ja lava asus ka vabas õhus keset Hells Angels’i motoklubi suurt hoovi, kes meid muide väga meeldivalt vastu võtsid ja võõrustasid. Üritus oli korraldatud väga professionaalsel tasemel, inimesed sõbralikud ja üldse väga chill miljöö oli. Bänd on igatahes klubile selle võimaluse ja silmaringi avardava kogemuse eest väga tänulik. Loodame, et ülejäänud suvi läheb edasi sama vaibiga. Uued lood on ka juba tekkimisel, mõtteid on.
*Möödunud aastal ilmus teie kauatehtud-kaunike debüütalbum „After X“. Kuidas album vastu võeti ja mis tundeid see näiteks sinus endas tekitas, kui lood lõpuks kauamängivale said?
No kõik kellele pakutud sai võtsid selle ikka vastu jah, kas tasuta või raha eest. Tagasi pole keegi veel oma raha tulnud küsima või plaati tooma. : ) Hästi võeti vastu. R2 Rockiministeerium küttis sealt pealt kohe mitu lugu jutti ja ütlesid vist ka paar positiivset sõna. Manias mängib lugu nimega “Killing Time” aegajalt siiani. Minu enda jaoks oli selle plaadi valmimine muidugi märgilise tähendusega, sest kui sa oled ikka millegi kallal üle 10 aasta nokitsenud ja sellest selline noh, ütleme siis “tõmmis” ehk paremik mingiks käega katsutavaks asjaks vormub, siis see ei saa ju külmaks jätta?
Mäletan väga hästi seda hetke, kui plaadi esimest korda automakki panin ja volüümi põhja keerasin. Kananahk tuli peale, vist isegi karjusin pisut, helistasin isegi naisele, et teda oma ovatsioonidega kurssi viia. Võrdluseks võin tuua teise samalaadse emotsiooniga hetke – see oli siis kui oma last esimest korda süles hoidsin. Kes teab seda tunnet, see teab. Aga suht sarnane tunne oli jah.
Vahemärkus: album on muideks Spotify’s tasuta täies pikkuses kuulamiseks: https://open.spotify.com/album/5SHPnv4nvuHyTEzTWmyLA9
*Peale seda, kui debüütalbum ilmus, tegite väikese pausi ja kadusite areenilt. Kas sepitsesite uusi lugusid või võtsite hoopis aja maha?
Läks jah nii, et tegime esitluskontsertid ära ja siis tuli pikem paus, sest fookust oli mujal vaja. Suht kohe peale plaadi ilmumist sain ju isaks ja umbes poolteist kuud hiljem liitus lastevanemate klubiga ka härra Margus Meesit. Elu muutus hoobilt 180 kraadi, uus elukorraldus vajas rohkem tähelepanu ja aklimatiseerumine võttis aega. Minul on nagunii juba aastaid suvi olnud kõige töisem aastaaeg, nii et veetsin iga võimaliku hetke perega. Psychiatric Ward on meile küll oluline, aga pere on alati olulisem. Nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Sellest tulenevalt on ka koosseis aastate jooksul muutunud. Oleme teinud aastaseid ja isegi pikemaid pause ja siis jälle kokku tulnud.
*Aktuaalsetel teemadel, siis kuidas sina jagad ennast bändi tegemise ja pere vahel? Kuidas leida tasakaal?
Ma arvan, et ma alles otsin seda tasakaalu, sest lisaks bändile ja perele on ju veel ka töö, mis võtab ajast selle kõige suurema ampsu. Kui sa küsid kuidas leida taskaal, siis ma ütleksin, et katse-eksitusmeetodil ja ka siis ei pruugi tulemus alati ideaalne olla. Kes teha tahab, see jõudma peab.
*Ajast rääkides: oled kodumaise käekellade brändi „Aegaon“ üks kaasasutajatest. Mis kellamaailmas uudist, kas millalgi disainite ka mõne tõsistelt vinge rokenroll käekella?
Minu meelest on kellamaailmas praegu samasugune seis nagu siis, kui punk rockimaailma areenile ilmus. Megastaarid kaugenesid publikust ja ei kõnetanud neid enam. Praegu on nii, et suured kellatootjad on jäänud pisut mugavustsooni kinni ja nende disainid ei kõneta enam tavainimesi, kes otsivad midagi julgemat ja rohkem isikupärast. Aegaon just seda pakub ja hea meel on tõdeda, et aina edukamalt. Ma arvan, et olemasolevatest disainidest on “Peacemaker65” vägagi rokenroll. See on selline kell, mis ei anna kandjale isikupära juurde, vaid toob selle esile, juhul kui seda leidub olema. Igaüks seda välja ei kanna ja see ta eriliseks teebki.
*Rokenroll, ütlete ka oma bändi kohta tutvustuses. Millised on sind ennast enim mõjutanud muusikalised eeskujud, mida hetkel kuulad?
Mulle on alati kõnetanud sellised bändid ja artistid, kes ajavad oma asja ning teevad seda ehedalt ja vahetult. Kahjuks liiga harva leian midagi uut mis kõnetaks, seepärast kuulan palju vanemat kraami ja varasemaid avastusi. Viimane bänd, mis lemmikute riilulile maandus oli Clutch ja seegi juhtus alles möödunud suvel pärast Helsinkis nende kontserti külastust. Varem olin neid palju kuulnud, nüüd aga kuulan palju.
*Tulles tagasi Psychiatric Ward’i juurde. Olete Laagri avabänd, kui ma nüüd ei eksi, ja paremat avapauku ei kujutaks ette. Mida võib Hard Rock Laagris oodata, ausat ning korraliku live’t?
Esimene, viies või viimane-meil ausaltöeldes vahet ei olegi. Esimene olla tundub isegi väga äge, sest meile langeb avanoodi au ja võimalus see legendaarne festar, kui lubate, siis pauguga lahti lüüa. Kuna me esineme suhteliselt harva, siis võtame nagunii igast korrast viimast, nii ka Hard Rock Laagris. Soovitan kindlasti alguseks kohale jõuda, sest järgmine ja hetkel ka selle suve viimane Psychiatric Ward-i live on Amme Rockil 7.juulil.
*Ja kui nüüd üle võlli keerata, siis millisele kehaosale sa Laagris näiteks autogrammi annaksid? 😀
Tissidega piirnevatele kehaosadele, aga ainult 18+ ja dokumendi alusel.
Super, lihtsalt super! Kohtume Laagris! 🙂
Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad
Pildimaterjal: Kristjan Rabi / Psychiatric Ward
BITCH HARD GIRLS SQUAD 