PeterTägtgren

Pain – Coming Home (2016)

On vähe artiste, kelle plaadi ostan ma seda enne kuulamata. Veelgi vähem on aga artiste, kelle loomingut ostan kuulamata ja teades, et tegemist võib olla üsna keskpärase plaadiga. Õieti on selliseid bände ainult üks – Pain.

pain

Uus, järjekorras kaheksas Paini album pidi jätkama kohast, kust Lindemann lõpetas. Minu väike räpane saladus on, et mulle ei meeldi Lindemann. Sshh! Seda ärge teistele bitchidele öelge, onju?! Mulle meeldib Pain, eriti just esimesed neli plaati. Seega oli igati üllatus, et „Coming Home“ ei ole üldse halb kuulamine. Pisut küll keskpärane, aga kindlasti parem, kui viimased üllitised.

Avalugu „Designed to Piss You Off“ on ägedalt groovy! Võiksin vanduda, et selles loos on isegi natuke sellist country muusika ja hillbilly hõngu. Vaimusilmas kujutan ette, kuidas Peter Tägtgren roostes kastiautoga mööda Texast ringi kimab, tolmujutt taga. Kui küünikute paradiisi (loe: Paini kuues kauamängiv „Cynic Paradise“) lugu „Have A Drink On Me“ oli äge, siis see avalugu on sarnane.

„Call Me“, teine lugu, on teistmoodi. Külalisvokalistiks selles loos on Joakim Brodén (Sabaton), kuid pean tunnistama, et ka peale mitmendat kuulamist ei suuda ma eristada, milline vokaal täpselt mainitud tegelasele kuulub ja milline on Peter Tägtgreni enda hääl. Lahendaid aksente ja häälemoonutusi on selles loos aga küll. Loole tehtud video, mis jätkab Lindemanni joont (nagu ka plaadikujundus üldiselt) mulle ei meeldi. Ei ole see noh, ei ole.

„A Wannabe“ on järgmine üllatus. Clemens Wijers on hoolitsenud, et plaat ei oleks igav: orkester või pigem küll osa sellest annab hea panuse plaadi reitingu tõstmisse. Kõlab pisut nagu filmimuusika. Minu jaoks on see ideaalne orkestri ja raskemuusika sümbioos: näpuotsaga, aga piisavalt, et oleks hea!

„Pain in the Ass“ on aga klassikaline Pain. Nurgeline, jõuline, nagu rusikas näkku. Just selles loos tuleb eriliselt hästi esile trummarirollis oleva Sebastian Tägtgreni sooritus. Jah, arvasite õigesti, tegemist on Peter Tägtgreni pojaga. Jään huviga ootama kontserti, sest tuuritamisel peaksid kaasas olema nii „vana“ trummar David Wallin kui ka noor trummar.

„Black Knight Satellite“ on aga vana hea ufoteema! Igatsesin juba, et millal rohelised mehikesed jälle teemaks tulevad! Vihjeks võite vaadata näiteks bändi kolmandal plaadil „ Nothing Remains The Same“ olevale loole „Shut Your Mouth“ tehtud videot. Geniaalne! Black Knight Satellite on aga teadupoolest müstiline ja muldvana (13 000 aastat, kui täpne olla) maa orbiidil tiirlev objekt, mis vandenõuteoreetikutele ohtralt rõõmu on pakkunud. Nojah, vahelduseks võiks Pain ka mõne ägeda video teha ja see oleks suurepärane lugu selleks.

Teine pool uuest plaadist on veidike igavam. Äratuntavalt Pain, kohati äkilisem ja siis jälle leebem. Kahjuks mitte nii särav, kui esimesed viis lugu, kuid sellegipoolest meeldejääv. Kohati minu jaoks ka liiga elektroonikasse kalduv, kuid seejärel jälle mõnusalt massiivne. Laulusõnad on endiselt jõuliselt otsekohesed ja lihtsad: “Shut up. I don’t wanna hear you anymore. IQ 0.84. Shut up or get to the point. Natural born idiot.” Igatahes, olen ka varem maininud, et mulle väga meeldib, kui albumil on erineva tasemega lugusid, sest siis saavad paremad lood kohe eriti särada. Neid tähti siin albumil ikka leidub.

Tõmbamaks otsad kokku ütlen lihtsalt, et „Coming Home“ on hea plaat. Ei, mitte küll nii hea, kui plaadid järjekorranumbritega „kaks“, „kolm“ ja „neli“, kuid kindlasti parem, kui plaadid „viis“, „kuus“ ja „seitse“. Jah, ka edaspidi kavatsen ma selle bändi loomingut osta kui põrsast kotis, usaldus on ennast ära tasunud.

Advertisements