Greger Andersson: ”Dirty Woman” is so freakin fun to rock to

In November 2016, I went to see Pain gig in Helsinki. They played in Nosturi and needless to say, it was a sold out concert. I had a pretty decent spot to watch the concert, on the balcony. When the concert was about to end, a drunk guy (or so I thought) came next to me, climbed on the railing and wanted to jump down. „Damn, if you want to kill yourself, please do it without spilling my cider“ I thought. Yes, it took some time for me to figure out, that the guy on the railing was actually Pain’s new guitar played Greger Andersson. And yes, he performed a perfect, and really crazy, stage dive. It was awesome!

Greger, have you always been such a daredevil?

Haha.. I really can’t say that I have. That stunt was probably the craziest so far. The crowd and the atmosphere was freaking amazing, so I guess I just went with it without really thinking. The dive went surprisingly well for me, but I’m not quite as sure about the audience’s hands and heads though… I hope they’re still able to headbang and shredd back home. It was a memorable moment indeed.

You’re still a relatively new guy in Pain. When and how did you end up playing there?

Don’t forget the YOUNGEST! Ha ha. Yeah, back in early September I got a message on Facebook from an old friend who was also De Vans old manager, asking if maybe I would be interested in trying out for, and eventually joining, the band. Of course that was a pretty solid “ that sounds pretty cool”, while inside my head it was more like “HELL YEAH!“, but I tried to act like the cool dude, “You know?“. Don’t tell anyone though 😛

So, later I met the guys in Stockholm for some beers, where I got to know the plans that were ahead for the band. I guess I was a cool/social enough guy, and got the OK to start practicing the songs the day after. 2 weeks later I visited Peter’s studio in the deepest forests of Borlänge for a session over the weekend, and 3 weeks later we had the tour’s opening night in Berlin. Pretty freaking cool!

Was it easy to learn Pain’s guitar parts?

Nah, I wouldn’t say easy. In fact, not at all now that I’m thinking back. The songs aren’t super technical, but when you get like 26 song thrown at ya at once, the songs seemed to sound all the same, in like a big blur.

The tricky part was to separate them. I wanted to try all the songs at once since I was so excited, but realized I had to practice one song at a time to really let it “sink in” so to speak. I wanted to genuinely know the songs like the back of my hand to be able to really deliver on stage and have fun, instead of concentrating too much on the songs by looking down on the frets.


Pain @ Nosturi, November 2016

I must say, I really love the new energy you bring to the shows. From all the lineups I’ve seen, the current lineup seems the most perfect. How do you feel about the line-up, and how do you get along with others?

Oh that’s cool, thx for saying that!

Get along? Hell no! Especially not with Peter cause he`s really the pain in my arse, bitching about this and that like aaall the time..

HAHAHAHA, kill me I’m so funny..

No, jokes aside, we´re all getting along just fine! It’s an ABSOLUTE honor playing with these guys, and being a part of the whole PAIN-CREW. Everybody is chill and awesome. I’m enjoying every minute of it, whether it’s on stage, off stage, or on the crappy tour bus heading for next venue, drinking the holy water…fucking love it!

Did you have any “welcome to the band” rituals backstage as well?

Can’t remember if I’ve really had any. I think it was André who tried something once but I got eyes on the back of my head, so I managed to evade that one, haha. 😛 Maybe I haven’t been drunk enough yet. It’s only a matter of time I guess. :O

Pain has released 8 full length albums. Which one is your favorite, why?

Damn, that’s a tough one. I would have to say “Coming Home”, as I’ve been pretty into that one, the last few months, the most. Next in line I think would be “You Only Live Twice”, as ”Dirty Woman” is so freakin fun to rock to!

Greger, tell me a little about your other bands? I know you play in a band called De Van?

Aah, De Van… AWESOME band . Yeah, I’ve been in that band since 2009, and we´ve released 2 albums over the years, “PLANET BOTOX” (2010), and “CURRENT END OF DAYS” (2013)

The current status though is kind of “on hold”. Pretty deep down in the freezer actually, I’m sorry to say. But it’s normal, I guess, when kids are being born, work and life takes more and more time, and members spread throughout Sweden. None of it really makes it easier, but some plans are still in motion, and maybe some NEWS will be announced in the near future..

Thank you and good luck with the upcoming tour! It’s been over 10 years since the last time Pain played in Estonia, well it’s about time! 😉

THANK you! We will rock your socks off in Tallinn, I promise!!


Pain – ´Coming Home´concerts in Tallinn & Riga

I have a confession to make. Know those groupies, constantly going to some band’s concert, throwing bras on stage and perhaps even following the band’s tour bus for no reason. Well, that’s not us! 😛 But we do love Pain, so here’s another gig review! 😀


So, Pain had a gig in Tallinn on April 17th and the next day they played in Riga. Needless to say, we went to both concerts. Well, when Pain is in your hometown, you simply cannot stay at home. In Riga, the truth is, we just love the venue, club Melnā Piektdiena, and also a little vacation was more than welcome.


Everything was just great. The guys were in a good mood, the crowd was in a good mood – need more Mondays like that.


And of course – Peter Tägtgren is such a rockstar on stage. Purely awesome!


The vibe was good and Jonathan, who was covering for André, really blended in. Good job!


The setlist was a bit different than on the Helsinki gig, where we went last year. More old songs, or so it seemed.


Again, guys were in a good shape and I think, the audience loved every minute of the show. Some more crazy ones even started a mosh pit, modest one though.


In Riga, it seemed that the guys were having more fun on stage. Little gestures, facial expressions. For the balance, audience was more serious I think. No, they did like the gig, just that in Tallinn it seemed more fun.


And it’s always a pleasure to visit Riga. We love Melnā Piektdiena club! It has a nice stage, comfortable area where to sit and watch the shows (and drink afterwards), nicely supplied bar and clean restrooms. Seriously, I think it is one of the nicest clubs nearby.


So, thank you Tõnis, thank you Sergejs  – for organizing the concerts!

Thank you Pain, it was just awesome to see you again! You guys rock! \m/

Text and photos: Bitch Hard Girls Squad

Greger Andersson: On tõeline au Paini tüüpidega koos mängida

2016. aasta novembris käisin Helsingis Paini vaatamas. Kontsert toimus Nosturis ja mõistagi oli tegemist väljamüüdud üritusega. Mul oli üsna hea koht kontserdi jälgimiseks, seisin teise korruse rõdul, ääre juures. Kui kontsert hakkas lõppema, ronis üks purjus tüüp (või nii ma arvasin) rõdu äärele ja tahtis alla hüpata. „Kurat, kui sa tahad ennast ära tappa, siis tee seda ilma mu siidrit ümberajamata!“ pomisesin pahaselt. Jah, pikkade juhtmete tõttu taipasin alles mõni sekund hiljem, et enesetapja on tegelikult Paini uus kitarrist Greger Andersson. Ning jah, ta sooritas sealt rõdult täiuslikult hullu stage dive’i. See oli võimas!

Greger, oled sa alati olnud nii hulljulge?

Haha, ei saa just nii öelda. See trikk oli tehtust hulljulgeim. Publik ja kogu atmosfäär oli lihtsalt nii äge, läksin tundega kaasa ilma sellele mõtlemata. Hüpe läks üllatuslikult hästi, kuid ma ei ole kindel, kuidas publiku käte-peadega lugu oli… Loodetavasti suutsid nad edasi headbang’ida ja koju tagasi roomata. See oli meeldejääv moment, igatahes.

Oled suhteliselt uus tüüp bändis. Millal ja kuidas sa Painis mängima hakkasid?

Ära unusta, et ka NOORIM! Ha ha. Jah, septembri alguses sain Facebookis kirja vanalt sõbralt, kes oli ühtlasi bändi De Van (kus mängin kitarri) vana mänedžer. Ta küsis, kas tahaksin proovida ja hiljem äkki ka liituda Painiga. Oma peas karjusin „HELL YEAH!“, kuid vastasin talle rahulikult: „See kõlab hästi!“. Ma pidin ju laheda venna imagot säilitama. Ära seda nüüd kellelegi ütle! 😛

Igatahes, hiljem kohtusin kuttidega Stockholmis, tegime mõned õlled ja sain teada, mis plaanis on. Olin ilmselt piisavalt cool tüüp ja hea suhtleja ka, igatahes päev hiljem sain rohelise tule ning võisin hakata lugusid harjutama. Kaks nädalat hiljem külastasin Peteri stuudiot sügaval Borlänge metsades, tegime väikese sessiooni nädalavahetusel ja kolm nädalat hiljem oli tuuri esimene kontsert Berliinis. Tõeliselt äge!

Kas Paini kitarripartiide õppimine oli lihtne?

Ei, ma ei ütleks seda. Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis polnud see üldse lihtne. Nende lood ei ole küll ülemäära tehnilised, kuid kui sulle antakse õppimiseks 26 pala korraga, siis muutuvad kõik lood häguseks ja sarnaseks.

Pidin hakkama neid eraldama. Tahtsin proovida kõiki lugusid korraga, sest olin nii põnevil, kuid taipasin, et pean õppima ühe loo korraga, sellesse süüvima. Tahtsin tõesti osata neid lugusid mängida unepealt, et esinedes saaksin anda endast maksumumi ja laval lõbutseda, mitte riffe vaadata ja mängimisele mõelda.


Pain @ Nosturi, november 2016

Pean ütlema, et mulle meeldib see energia, mida sa bändi esinemisele annad. Olen näinud Paini kontserte erinevate lavaliste koosseisudega, kuid praegune koosseis tundub täiuslik. Mida sina sellest arvad, kuidas sa teistega läbi saad?

Ohh, see on lahe, aitäh!

Läbi saan? Mida veel! Eriti Peteriga, kes on kui pind tagumikus, muudkui käib ja õiendab, küll selle ja siis teise asja kohta…

HAHAHAHA, ma olen lihtsalt tapvalt naljakas…

Tõsiselt rääkides, siis me saame kõik hästi läbi. See on TÕELINE au nende tüüpidega koos mängida ja olla osa sellest PAINI MEESKONNAST. Kõik on mõnusad ja ägedad tüübid. Naudin sellest iga minutit, olgu siis laval või kontserdite vahepeal, viletsas tuuribussis järgmisele esinemisele loksudes, juues püha vett… no ma täiega armastan seda!

Kas olid ka mingid „teretulemast bändi“ rituaalid?

Ma isegi ei mäleta tegelikult. Ma arvan, et André üritas midagi, aga mul on silmad ka kuklas, seega ei läinud õnneks. 😛 Võib-olla pole ma veel piisavalt jommis olnud. See on ilmselt ainult aja küsimus, ma pakun. :O

Pain on avaldanud 8 täispikka albumit. Milline neist sinu lemmik on?

Oh, see on raske küsimus. Ütleksin, et „Coming Home“, sest olen viimaste kuude jooksul sellega üsna seotud olnud. Järjekorras järgmine oleks ilmselt „You Only Live Twice“, sest pala „Dirty Woman“ on lihtsalt niivõrd rokkiv!

Greger, räägi natuke ka oma teistest bändidest. Tean, et mängid bändis nimega De Van?

Jaa, De Van… ÄGE bänd. Olen seal mänginud alates 2009. aastast, oleme välja andnud kaks albumit: „PLANET BOTOX“ (2010) ja „CURRENT END OF DAYS“ (2013).

Hetkel oleme väikesel pausil. Tegelikult isegi pikemal pausil, võib kahjuks öelda. Ilmselt on see tavaline: lapsed ja töö- ning pereelu võtavad järjest rohkem aega, lisaks elavad bändiliikmed Rootsis erivates kohtades. See kõik teeb bändi tegemise raskeks, aga meil on siiski mõned plaanid ja vast on ka lähitulevikus uudiseid oodata…

Aitäh ja edu peatselt algaval tuuril. Pain esines viimati Eestis üle 10. aasta tagasi, oli ka juba aeg! 😉

AITÄH! Tallinn, rokime teil sokid jalast, luban seda! 🙂


Intervjuu ja fotod: Bitch Hard Girls Squad



Pain. Priceless lavakuld oma kõige paremas headuses

Kitty: Ma olen alati päris skeptiline kui mõnel vanal heal lemmikbändil uus album ilmub. Tavaliselt on vana kuld ikka vana kuld ja uuemad seda ei ületa (no vaadake vaid lähimaid näiteid Nightwishi, Sonata Arcticat, COBd ja Katatoniat) – on raske teha uut ja VEEL paremat, kui sa oled juba niigi palju maksimaalselt head loomingulist mussi lendu lasknud. Loomulikult on erandeid ja ma ei saa kosta, et Paini viimane album on jama, ei, ei ole! Kuna mul on pikad juhtmed, siis ma lihtsalt pean sellega veidi harjuma ja ilmselt jõuab mulle siis “Heurekaaaa!” kohale, kui neil järgmine plaat purgis on. Seega  – ma siinkohal jätan noodivõtmete kommenteerimise teistele ja keskendun parem olmeoludele.

Pandora: Kirjutasin ka varem, et ainus bänd, kelle plaate ostan neid kordagi eelnevalt kuulamata, on Pain. Minu jaoks on Pain kindel kvaliteet ja ma ei ole viibinud ühelgi Paini kontserdil, mis oleks halb. Huvitav, et Soomes on Pain äärmiselt populaarne – kuus kontserti, millest viis on ka väljamüüdud, pole ju paha! Palju Eestis Paini fänne on? Kardan, et vähe ja see on imelik. Tulge nüüd kapist välja, peame ju bändi siia ka esinema saama, viimasest (ja ühtlasi ka esimesest) korrast on möödunud juba üle 10. aasta! Mis aga puudutab Paini viimast albumit, siis minule jõudis see kohale. See on lihtsalt nii hea ja iga kuulamiskorraga läheb veelgi paremaks!


Kitty: Pain on see muusikaline gäng, keda meie tšikkide punt on 10+ aastat huviga jälginud, keikkadel käinud ja backstage’is ühispilte teinud. Mingi hetk tuli selline tore mõte, et oh, uus traditsioon – alati meenutuseks pilt kas Peteri või terve tema vokaalinstrumentaal ansambliga. Neid fotosid on kogunenud juba omajagu…

Aga tulles tagasi Soome tripi juurde – järjekordses Nosturi kontserdis ei pidanud pettuma. Ma arvan, et Peter on lavalaudadel veel 60+ vanuseski, vähemalt ma väga loodan seda. Veids nagu Blackie Lawless – sa ei saa arugi, et ajaga midagi muutunud on. Ja tegelikult on ta nii vaikne ja nii tavaline, päris inimene. Väga viisakas. Väga laia maailmapildiga. Üldse mitte staar.

Pandora: Vabandust, pidin vahele torkama, et sa mõtlesid lavalist etteastet onju? Kui WASP-i ajal eelistan kaugemalt lavale vaadata, siis Paini ajal ei tahtnud korrakski pilku lavalt pöörata. Peter Tägtgren on ikka jube heas vormis, igas mõttes. Ta oli haige, aga möllas täiega laval ringi. Ka hääl ei vedanud teda alt, sest uuel plaadil ongi selline veidi kähisev vokaal.

Kitty: Lavalist etteastet mõtlesin jah. Bänd läheb laval iga korraga ainult paremaks, mis võib muidugi olla tänu seekordsele verinoorele asendustrummarile või uuele kitarristile? Power oli igatahes jõhker ja laval toimuvast oli hästi näha, et alet ei tee need mehed millegi pealt. Kustkohast see võhm ja jaks küll tuleb? Kuigi Nosturi oli välja müüdud ja rahvast palju, õnnestus meil rabada parim positsioon II korruse rõdul, peaaegu lava kõrval. Evendi highlight oli muidugi kitarristi stagediving, mida ta tuli meie juurde sooritama (vt. videot Bitch Hard Girls Squad’i FB lehelt). Jättes kõrvale fakti, et ilmselt vahisime me kõik, suud ammuli, Peetrit ja ei pannud tähelegi, et kidramees lavalt kadunud on… kuniks mingi jorss ronis rõduäärele. “Oh neid purjus soomlasi!” (Vahemärkus: hea, et küünarnukiga ei pannud) 🙂  “Krt, see ju Paini kitarrist! Filmi, filmi, kuuled väää, filmi nüüüüüd, vaata et sa peale saad selle!” Taustaks ebamäärane naiste kiljumine. Ja kusjuures – püütigi kinni ta, väga kihvt oli!


Pandora: Bändil oli jah sellist uut energiat, see oli lihtsalt nii äge. Võtame või bassimehe, Andre Skaugi. Tavaliselt on bassimehed sellised tagasihoidlikud tüübid, tinistavad vaikselt kitarri… no Andre näitas ette, kuidas laval möllama peab. Sebastian Tägtgren, kes käesoleval tuuril David Wallinit asendab, oli samuti tubli – algul küll tagasihoidlik ja keskendunud, aga iga lugu edasi hakkas laval toimuvat järjest rohkem nautima. Ja ka tehniliselt pole midagi ette heita, tubli töö. No ja Greger Andersson, uus kitarrist – see tüüp on lihtsalt hullumeelne, sobib bändi nagu rusikas silmaauku. Tõepoolest, minu esimene mõte oli seal rõdul seistes: wtf, kes sa oled, miks sa minu kõrval rõduäärele ronid ja ennast tappa tahad ning selle käigus mu siidri ümber ajad? Kui taipasin, kelle ja millega tegu, hakkasid mul jalad värisema (mitte küll nii palju vist, kui Gregeril endal) ja mõtlesin, mis Soomes kiirabi number on. Hullumeelselt stiilne! Ühesõnaga, eluäge live oli, minu 2016. aasta parim kontsert. Uued lood kõlavad lives esitades suurepäraselt, neis on seda Painile iseloomulikku sädet ja nüansirohkust.

Kitty: Kontsert sai liiga kiiresti läbi ja meie läksime oma ühispilti ootama, mis päädis kella viieni hommikul hotelli baaris tiksumisega. Koos Peetri ja poistega! Kitarristi ristisime kohe Ragnarokiks ja nalja sai palju. Tublimad neist käisid muidugi Bäkkaris aftekal ka ära, aga meile tundus seekord hotelli fuajees võlstkamina ees tiksumine kutsuvam. Igatahes, oli õhtu mida mäletada ja oli väga privaatne sõbralik häng, mille eest tänulik olla. Nüüd võib aasta 2016 otsa saada, linnuke on kirjas.


Aitäh Pain, aitäh Helsingi – see oli õhtu, mida meenutada!


Fotod ja tekst: Bitch Hard Girls Squad

Pain – Coming Home (2016)

On vähe artiste, kelle plaadi ostan ma seda enne kuulamata. Veelgi vähem on aga artiste, kelle loomingut ostan kuulamata ja teades, et tegemist võib olla üsna keskpärase plaadiga. Õieti on selliseid bände ainult üks – Pain.


Uus, järjekorras kaheksas Paini album pidi jätkama kohast, kust Lindemann lõpetas. Minu väike räpane saladus on, et mulle ei meeldi Lindemann. Sshh! Seda ärge teistele bitchidele öelge, onju?! Mulle meeldib Pain, eriti just esimesed neli plaati. Seega oli igati üllatus, et „Coming Home“ ei ole üldse halb kuulamine. Pisut küll keskpärane, aga kindlasti parem, kui viimased üllitised.

Avalugu „Designed to Piss You Off“ on ägedalt groovy! Võiksin vanduda, et selles loos on isegi natuke sellist country muusika ja hillbilly hõngu. Vaimusilmas kujutan ette, kuidas Peter Tägtgren roostes kastiautoga mööda Texast ringi kimab, tolmujutt taga. Kui küünikute paradiisi (loe: Paini kuues kauamängiv „Cynic Paradise“) lugu „Have A Drink On Me“ oli äge, siis see avalugu on sarnane.

„Call Me“, teine lugu, on teistmoodi. Külalisvokalistiks selles loos on Joakim Brodén (Sabaton), kuid pean tunnistama, et ka peale mitmendat kuulamist ei suuda ma eristada, milline vokaal täpselt mainitud tegelasele kuulub ja milline on Peter Tägtgreni enda hääl. Lahendaid aksente ja häälemoonutusi on selles loos aga küll. Loole tehtud video, mis jätkab Lindemanni joont (nagu ka plaadikujundus üldiselt) mulle ei meeldi. Ei ole see noh, ei ole.

„A Wannabe“ on järgmine üllatus. Clemens Wijers on hoolitsenud, et plaat ei oleks igav: orkester või pigem küll osa sellest annab hea panuse plaadi reitingu tõstmisse. Kõlab pisut nagu filmimuusika. Minu jaoks on see ideaalne orkestri ja raskemuusika sümbioos: näpuotsaga, aga piisavalt, et oleks hea!

„Pain in the Ass“ on aga klassikaline Pain. Nurgeline, jõuline, nagu rusikas näkku. Just selles loos tuleb eriliselt hästi esile trummarirollis oleva Sebastian Tägtgreni sooritus. Jah, arvasite õigesti, tegemist on Peter Tägtgreni pojaga. Jään huviga ootama kontserti, sest tuuritamisel peaksid kaasas olema nii „vana“ trummar David Wallin kui ka noor trummar.

„Black Knight Satellite“ on aga vana hea ufoteema! Igatsesin juba, et millal rohelised mehikesed jälle teemaks tulevad! Vihjeks võite vaadata näiteks bändi kolmandal plaadil „ Nothing Remains The Same“ olevale loole „Shut Your Mouth“ tehtud videot. Geniaalne! Black Knight Satellite on aga teadupoolest müstiline ja muldvana (13 000 aastat, kui täpne olla) maa orbiidil tiirlev objekt, mis vandenõuteoreetikutele ohtralt rõõmu on pakkunud. Nojah, vahelduseks võiks Pain ka mõne ägeda video teha ja see oleks suurepärane lugu selleks.

Teine pool uuest plaadist on veidike igavam. Äratuntavalt Pain, kohati äkilisem ja siis jälle leebem. Kahjuks mitte nii särav, kui esimesed viis lugu, kuid sellegipoolest meeldejääv. Kohati minu jaoks ka liiga elektroonikasse kalduv, kuid seejärel jälle mõnusalt massiivne. Laulusõnad on endiselt jõuliselt otsekohesed ja lihtsad: “Shut up. I don’t wanna hear you anymore. IQ 0.84. Shut up or get to the point. Natural born idiot.” Igatahes, olen ka varem maininud, et mulle väga meeldib, kui albumil on erineva tasemega lugusid, sest siis saavad paremad lood kohe eriti särada. Neid tähti siin albumil ikka leidub.

Tõmbamaks otsad kokku ütlen lihtsalt, et „Coming Home“ on hea plaat. Ei, mitte küll nii hea, kui plaadid järjekorranumbritega „kaks“, „kolm“ ja „neli“, kuid kindlasti parem, kui plaadid „viis“, „kuus“ ja „seitse“. Jah, ka edaspidi kavatsen ma selle bändi loomingut osta kui põrsast kotis, usaldus on ennast ära tasunud.