NurjatuSaar

Rein Rannapi rokkooper “Nurjatu Saar”

20171102_145351

Ma ei ole eriline muusikalide ega ooperite fänn, kuigi mõnda “West Side Story” laulu võin ka unepealt ümiseda. Siiski, aastat-üheksa tagasi käisin Tartus vaatamas “Ruja” rokkooperit ja see oli nii hea, et ostsin isegi etenduse DVD. Selle vaatamiseni pole ma küll tänaseni jõudnud, aga kui mõnel etendusel on Rein Rannapi käsi mängus, siis ilmselt igavat lavateost karta ei tasu ja sestap seadsin ka eile sammud Nokia konserdimajja, et Rannapi uut rokkooperit vaadata.

„Nurjatu saar” torkas silma väga ägedate tegijatega. Libreto autoriks oli Andrus Kivirähk ja tõepoolest, milline vaimustav tekst! Päriselt. Pisike vimka siin-seal, mõni sõnamäng ja alles etenduse viimasel hetkel sai selgeks, et tegemist on justkui Suure Töllu ja Pireti kohtumislooga. Vimkadest rääkides, siis kohas, kus Kristel Aaslaiu mängitud Birgitta-Piret kõvasti lubab, et kuna mees maja ehitada ega põldu künda ei oska, siis hakkab ta edaspidi kõiki neid töid kalli mehe asemel tegema, turtsatasin ilmselt üsna kõvasti naerma. Sellised me naised oleme, ilusad ja andekad, „emme tööriistakast” ei tähenda enam ammu meigikohvrit.

Igatahes, stsenaarium ise oli lihtne: viikingipealik Rullo (kelle nimega assotsieerusid kohe viikingi-seriaalist tuttav Rollo ja eestipärane rullnoklus) on jõudnud Saaremaale, vangistanud seal (viimase) vanapagana Uude ja nüüd käib ning külvab hävingut. Julge sepp Vesse, kes armub kaunisse Hallatüdrukusse, astub Rullole vastu. Ameerikalikku õnnelikku lõppu küll ei ole, kuid mõtlemisainet sellegipoolest.

“Nurjatu Saar” oli visuaalselt väga kaasahaarav. Kostüümid ega lavakujundus ei olnud väga keerulised, kuid tulemus oli äärmiselt nauditav. Võtame või seiga, et videoekraanid, millelt laval toimuvat lähemalt sai näha, ei olnud klassikalised ekraanid, vaid pilt kuvati hoopis lava äärtes olevatele valgetele kangastele. Isegi mets, rohelises kostüümis inimesed lihtsate puukujudega, olid igati paslik tagataust. Teurastajad seevastu olid kohe kõhedusttekitavalt ägedad. Tundus, et kõik, liikumisest materjalideni, oli päris põhjalikult läbi mõeldud. Näitena võiks tuua Teurastajate esimese tantsu, kus tegelased olid seljaga publiku poole, kuid maskid olid kuklapoolel peas ja kokkuvõttes oli äärmiselt tõetruu ja ebamaine, isegi pisut häiriv lombakate tants.

Plusspunktid muidugi näitlejate eest. Marko Matvere (Rullo) on üks mu lemmikuid siit kodumaa pinnalt – lihtsalt suurepärane esitlus! Tulehaldjas Lauritsa rollis oli Metsatöllust tuttav Markus Teeäär – respekt, Markus! Kui millenniumi alguses Linnahallis Metsatöllu nägin, ei oleks ma ka kõige imelikumas fantaasias arvanud, et sind kunagi ooperisolistina näen! Mõnusalt susisev etteaste, nagu tulehaldjale kohane. Vanapagana rollis astus üles Tõnis Mägi – taaskord, alates ajast, kui „Koitu” kuulsin, toob ta hääl mulle ikka ja jätkuvalt kananaha ihule. Lenna Kuurmaa oli Hallatüdruku rollis lihtsalt „nii nunnu”, Andrus Albrecht oli täiesti veenev Uude veidi tossikesest poeg Tölpa ja Ott Leppland oli oma suurepärase kehaga väga sobiv sepa osatäitja. Mis aga Kristel Aaslaidu puudutab, siis taaskord – wow! Südikas, julge ja vägeva häälega – tahaksin küsida, kas rollid olidki kirjutatud neile konkreetsetele inimestele või sobitusid osatäitjad hoopis niivõrd sujuvalt nendesse rollidesse?

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Nokia kontserdimajas enam “Nurjatut Saart” ei mängita, siis kui tulevikus peaks avanema võimalus seda etendust vaadata – soovitan soojalt!

Advertisements