Katatonia

Katatonia kukkuvad südamed!

Täna (20. mai 2016) ilmus uus Katatonia täispikk album, “The Fall of Hearts”. Kuulasime seda meiegi, et häälekalt arvamust avaldada.

pilt_v2ike


I

„Mingi austus peaks ikka olema!“ ütleb seriaali „Õnne 13“ tegelane Allan alalõpmata. Ah et miks alustan seda kirjatükki austuse teemaga? Mina alustasin oma kooliteed aastal 1989, Katatonia alustas tegutsemist aastal 1991 (ja „Õnne 13“ alustas aastal 1993, olgu mainitud minusarnaste numbrifriikide huvides). Seega olin alles lapsekingades, kui härrased Jonas Renkse ja Anders Nyström bändi tegema hakkasid ning mulle tundub kohatu öelda, et minu jaoks jäi viimane Katatonia suurepärane plaat kümne aasta tagusesse aega.

Tegelikult on „The Fall of Hearts“ hea plaat. See on hea kuulamismaterjal näiteks esimeseks tutvumiseks Katatoniaga – äratuntavalt Katatonia, kuid mõnevõrra kergem, kui eelmised plaadid. Ei, mitte nüüd ka liiga lihtne, see album on mitmekihiline ja avab ennast järk-järgult iga järgmise kuulamisega, sarnaselt varasematele plaatidele. Kõik üleminekud on sujuvad ja vokaal mahendab seda veelgi. Hea tahtmise korral leiab ka mõne hittloo tunnustega pala, näiteks „Old Heart Falls“. Esimesel paaril kuulamiskorral ei pakkunud see lugu mulle suurt midagi, hiljem leidsin ennast kaasa ümisemas: „ For every dream that is left behind me, I take a bow…“.  Kohati kipub uus album ennast aga kordama, sest meloodiad on parajalt proge-metalisse kalduvad ja seega paraku mitte liiga lihtsalt meeldejäävad tavakuulajale. Just see proge-hõng ongi asi, mis mulle ei sümpatiseeri. Mõtlesin, millise albumiga kõrvutaksin Katatonia viimast väljalaset ja jõudsin järeldusele, et Nightingale’i viimaste plaatide sekka sobiks ta suurepäraselt. Maitse asi, see pole lihtsalt minu teetass.

Seega, kokkuvõtteks ütleksin, et tegemist on korraliku plaadiga. Miinuseks on minu jaoks äärmuste puudumine – piltlikult võiks öelda nii, et minu lemmikvärvideks on must ja valge, kuid käesoleval albumil on esindatud 50 halli varjundit. Sellest hoolimata, „The Fall of Hearts“ on tugev plaat ja edastab ka jõulise sõnumi: Katatonia on peale 25. tegutsemisaastat endiselt tippvormis. Edu ja loodame, et tee neid peagi ka Eestimaale lähemale toob! 🙂

Pandora

II

Katatonia pole juba mõnda aega bänd, kelle värske plaadi lükkad masinasse ja hakkad laule kaasa möirgama (kontsertlindistused ehk välja arvata)! Pigem on see tund aega kõrgekvaliteetset loomingut, millesse liigne süvenemine võib lõppeda peavaluga. Pole hullu, midagi ka ei juhtu, kui jääd lihtsalt üldist fooni kuulama, elamuse saab sealtki! Katatonia “The Fall of Hearts”, ma ütleksin, et see on plaat, mis murrab reegleid!

Arusaamatuks jääb plaadilt nimilugude valimine, sest peale albumi kolmanda “Old Heart Falls” ja teise loo “Serein” on tunduvalt põnevamaid ja kaasatõmbavamaid üllitisi! Kasvõi alguslugu, mis lõppedes hakkab lihtsalt otsast peale ja lajatab jälle otse kuklasse “crushed by gray, I am waiting for the colour“! Viiskümmend varjundit jääb nendele meestele tõenäoliselt väheks! Või näiteks plaadi viies lugu, mis on juba enam-vähem reeglitele vastav, mida saaks pika harjutamise peale kaasa laulda ja samas ka neid lauldavaid sõnu mõista! Iga laulu kohta võib midagi omapärast ja eristavat välja tuua! Mõned neist on ootuspärasemad kui teised. Katatoniale iseloomulikud harmooniad ja süngus on igal pool esindatud! Rohkem on võetud julgust eksperimenteerida. Kõige võõramad katsetused minu jaoks on ilmselt klaver ja rootsikeelne lisalugu!

Mis mulle Katatonia juures meeldib? Ühest vastust ei oskagi anda. Atmosfäärilisus, nende sünge olek, teatud hulgal depressiivsust, kuid samas mitte liiga tülgastavas võtmes. See on üdini hingega tehtud looming, mis kannab tugevat sõnumit! Samasse žanrisse kuuluvaid bände, kes on aastakümneid muusikat juba teinud, on mitmeid, aga mingil põhjusel on ainukesena Katatonia minu kõrvale jäänud. Võin talle anda tiitli “läbi aja lemmikartist”! Varasema materjali vastu ei saa küll miskit! Eks seda on ju nende kontserditelt ka näha. Näita mulle mõni esinemine, kus Teargas’i ei mängita! Omamoodi klassika!

katatonia_logo_kokku

Bänd on läbi oma loomingu edasi arenenud ja seda edenemist on hea näha kasvõi bändi logode järgi. Viimane etapp, kus muusika on sügavam, rahulikum ja mediteerivam, on sünnitanud just praeguse uhke “The Fall of Hearts” albumi. Ma ei teagi! Ma ei saa öelda, et see album ei meeldi mulle! Meeldib, väga meeldib! Ma pole varem Katatoniat rootsi keeles ka kuulnud, see näitab ka nii mõndagi. Mehed julgevad ja tahavad enda seatud piire ületada. Ma ütleks, et see plaat on nagu kivi. Ilus voolujooneline kivi, mis nagu mahub ilusti pihku, aga samas pole seda üldse lihtne käes hoida! Ta on raske ja lihtsalt libiseb sõrmede vahelt! Küll aga on temas seda ilu ja salapära, mis sunnib rohkem pingutama ja käest mitte ära laskma!

Mul on ülimalt hea meel artistide üle, kes on pidevas liikumises. Tehakse erinevaid asju, eksperimenteeritakse, jõutakse põnevate tulemusteni. Tuleb tunnistada, et eelmiste logodega seonduv Katatonia on rohkem minu maitse järgi, samas aga muutun ma jõuetuks, kui kuulen vana repertuaari praeguses võtmes! Lihtsalt võimas! Sõltuvusttekitav! Tahaks  volüüminuppu aina põhja keerata! Selle plaadiga seda efekti polnud. Kõvemaks keerata ei soovinud… Esimene mõte oli, et see on nii keeruline, et läbinärimiseks peab naabrimutilt minema proteese laenama! Peale kolmandat kuulamist on plaat juba kodusem. Neis on midagi köitvat! Vasturütm ja reeglite eiramine?

Väga tugev ja kvaliteetne plaat. Aga see tugevus on ka ilmselt nende suurimaks nõrkuseks. Kuulake ise!

Magic

Advertisements