Hartwall Arena

Kolm tundi kulda ehk The Cure @ Hartwall Arena

Kui juba mitmendat nädalat olin võidelnud sooviga mõnda head kontserti näha ja ootamatult tekkis võimalus sõita Soome ennast tuulutama ja The Cure’i esinemist vaatama, ei mõelnud ma pikalt. Tuulutamisega oli küll selline lugu, et tuult oli rohkem kui vaja, laev kõikus kenasti ja magustoit jäi söömata. Vähemalt ei jäänud laev hiljaks ja hoolimata reedeõhtustest ummikutest sai täpselt kontserdi alguseks ka Hartwall Arenale jõutud. Isegi enesetunne oli enam-vähem!

The Twilight Sad, soojendusbänd, oli minu jaoks tundmatu nimi. Pärit on nad Šotimaalt  ja tegutsenud üle 10. aasta, kuid sellega minu eeltöö piirdus. Piilusin neid korraks, kuid kindel maa jalge all vajas väikest siidrit ja nii see läks, üks-null siidri ja soojendusbändi vahelises võistluses. Ma ei tea, kas Hartwall Arenal on alati olnud nii karm (alkoholi)poliitika, kuid ei joogi ega söögiga saali ei pääsenud, isegi mitte veega. Turvamehed hakkasid üldse silma äärmise põhjalikkusega – vales kohas seismise, tantsimise või istumise kohta tuldi kohe sõbralikku märkust tegema. Tõsi, kontserdi lõpus õnnestus mõnedel inimestel ka istekohtadel püsti olla, turvamehed olid väsinud.

1

The Cure: foto näppasin Taadilt

The Cure lubas kolmetunnist kontserti ja pea-aegu minutipealt nad oma lubadust ka pidasid. Lavakujundus oli minimaalne, see piirdus pillimeeste ja paari videoekraaniga. Kahel neist sai näha kontserdil toimuvat veidi lähemalt, aga ainult veidi – liiga suurt kaamerapilti ei näidatud ja kaamerad seisid paigal. Nojah, mõni iidol ei soovi ennast liiga lähedalt näidata. Kolmandal ekraanil jooksis tagataustaks pilt-video, kuid üldiselt oli lavashow pigem tagasihoidlik. Istekoht oli mul aga piisavalt taga, et pillimeeste emotsioonid jäid nägemata. Sellest oli veidi kahju ja nagu mainisin, ka ekraanid ei aidanud, kuid mainitust hoolimata oli kontsert suurepärane! Robert Smith’i hääl pidas kõik kolm tundi vastu briljantselt. Respect! Terve tuur veel ees, korraga kolm tundi laval – ma ei ole laulja, kuid see tundub päris korraliku pingutusena. Just vokaal ja kitarrisound tekitasid silmi sulgedes tunde, nagu kuulaksin bändi hoopis plaadilt, istudes kodus tugitoolis. Mulle meeldis, et üsna palju kraami tuli mängimisele ühelt lemmikalbumilt „Disintegration“, kuid samas oli mul kahju, et minu lemmikuim album „Bloodflowers“ oli esindamata. Jah, „The Last Day Of Summer“ oleks pannud i-le suurepärase täpi, „Pictures Of You“ mainitud varasemalt albumilt pidi nüüd seda lünka täitma. Mis teema sellega on, et „Bloodflowers“ albumi lugusid kontserditel enamjaolt ei mängita (läheb rubriiki „tagantjärgi tarkus“)? Igatahes, muidugi ei puudunud ka hitid ja näiteks „Friday I’m In Love“ kummitas veel mitu päeva pärast kontserti.

Kokkuvõttes võin öelda, et tegemist oli suurepärast kontserdi ja mõnusa üllatusega. Üllatusega siis just selles mõttes, et varasemalt olin kindel: kolmetunnine live EI SAA ju olla nii köitev, kui sa ei ole bändi die-hard fänn, vaatad seda esinemist põhimõtteliselt kainena (no isegi veepudelit polnud käes) ja istudes. Võta näpust, sai ja oligi!

2

The Cure: Ka selle foto näppasin Taadilt

Advertisements