DND

DND ja Põlva. Justnimelt Põlva!

…sest milleks minna otse, kui saab ringiga. Milleks minna DND uue plaadi esitluskontserdile kodusesse Tallinna, kui valikus on palju eksootilisemaid kohti. Näiteks Põlva.

Juba teekond ise oli huvitav. Kodus istud taksosse ja sõidad kontserdile. Linnatuled, vihmasadu, palju närvilisi inimesi. Teekond Põlvasse oli palju rahulikum. Lumi ja lõputu maantee. Õhtupimeduses Tartust Põlvasse sõites nägime teel vaid loetud arvu hingelisi, enamus neist olid muideks loomad. Otseses, mitte kaudses mõttes. Kitsed ja rebane. Põlva kultuurikeskus asukoha reetsid rahvamassid selle juures, täpsemalt umbes viis suitsetajat kultuurimaja ees.

Ja teate, Põlvas oli mõnus!

V_1a

Kontserdikohaks oli legendaarne Põlva kultuurimaja ruum, kus kunagi 90ndatel tegi suuri tegusid Eesti esimene lumelauaklubi Mässer. Sisuliselt võib neid klubi Undergroundi asutajateks lugeda. Igatahes, kontrast kultuurimaja ja klubiruumi vahel oli huvitav. Klubiruum oli undergroundlikult mõnus. Baariarve oli väike, sest hinnad olid rahakotisõbralikud. WC-d olid puhtad, kultuurimaja ikkagi. Rahvas oli hoopis teistsugune, vahetum, igas mõttes. Kohati ka rohkem äärmustesse laskuv. Helimees tegi tööd hingega ja ka valguse osas ei saa külastajana midagi ette heita!

Sibyl Vane on koos DND-ga palju koos mänginud, kuid miskipärast vaatasin neid huviga, mitte möödaminnes, alles Põlvas. Mõnus! Selline positiivne energia ja nii mõnus vokaal! Kui peaksin kirjeldama ideaalset naisevokaali rokkmuusikas, oleks see justnimelt Helena vokaal – madal ja jõuline. Kitarrid juurde ja pole raske arvata, miks DND ning Sibyl Vane niivõrd harmoonilise duo moodustavad.

v_2

Ja peasüüdlane, DND, oli mõnus! Mulle meeldis kontserdi ülesehitus – eelmise plaadi „Tulede säras“ esitluskontserditel oli kontserdil lugude järjestus suures joones sama, mis plaadil ja kuigi see oli väga hea järjestus, puudus üllatusmoment. Seekord oli teistmoodi ja vahele oli põimitud ka vanemaid laule.

v_3a

Äge oli, kuidas Andrease käes vaheldusid erinevad pillid, kitarrile lisaks nägi ka balalaikat ja tamburiini. Andis kontserdile värvi. Nii heli kui visuaali mõttes.

v_4

Kui nüüd negatiivsest rääkida, siis ruumi konstruktsioonide eripärast (Underground asub Kultuurikeskuse pöördlava all) tingituna oli lava esiosas post. Mitte selline väike postike, vaid korralik jäme post, mis lõikas lava täpselt kaheks. Visuaalselt tegi see bändi jälgmise raskeks ja tundus, et ka bändiliikmeid ennast häiris see pisut. Seisad vasakul ja vaatad lauljat-trummarit. Siis kõnnid paremale ja näed, et ka kitarristid on kenasti olemas. Ühtset tervikut ei tekkinud. Oleks tahtnud korraga vaadata Andrease pisut eemalviibivat pilku ja Eddie äratuntavat, veidi ettepoole kummardunud poosi. Näha Robi pikka kuju ja tõsist nägu ning taamal Raido trummimängu. Kas ta istub? Kas ta seisab?

v_6

Kuid, sellegipoolest oli tore. Vedasime kontserdi-eelselt kihla, palju kontserdile rahvast tuleb. Piletihind oli ilmselt väikse koha jaoks krõbe ja see toimis – kontserdile tulid enamjaolt inimesed, kes bändide vaatamisest ka huvitatud olid. Ja see rahvaarv, no ütleme nii, et see ületas meie optimistlikumad prognoosid.

v_5

Seega, soe soovitus – mõnikord on täitsa mõnus sõita oma lemmikbändi kontserdile hoopis võõrasse linna. Huvitavad elamused on garanteeritud. Edu ja jaksu DND-le nende jätkuval plaadiesitlustuuril!

v_7a

 

 

 

Advertisements

DND – KÕIKIDE HAIGUSTE RAVI (2017)

dnd

Kõik head asjad algavad sügisel, laulab DND. Tõsi see on, sest ütlemata mõnus on rõskes toas end diivanil kerra keerata ja DND uue, käesoleval sügisel ilmunud albumi saatel veidike puhata.

Puhkuseks seda õieti nimetada ei saagi. „Kõikide haiguste ravi” on esmapilgul küll kerge kuulamine, kuid süvenedes avastan sealt aina uusi kihte ja detaile. Tahaksin reinrannaplikult žestikuleerides õhinaga rääkida, kuidas näiteks üks konkreetne heli plaadil on justkui ojavulin ja klaasikillumäng. Tagasihoidliku eestlasena ma seda muidugi ei tee, aga uue albumi üheks märksõnaks ongi nüansirohkus. Detailid, mis kontserdil üldise müra foonil jäävad kuulmata. Erinevad helid ja kõlad, mis on kokku sulatatud ilusaks tervikuks.

Sügis, mu lemmik aastaaeg, on korraga ilus ja nukker. „Kõikide haiguste ravi” on sarnane – ilus ja sügisele omaselt küps, kuid ometi melanhoolne. Ei vaja enam midagi rohkem ma elult… Kuulasin hiljuti bändi aastat-üksteist tagasi ilmunud EP-d „Time To Fight” ja tuleb tunnistada, et nii üldine kõla kui Andrease vokaal on ajaga muutunud pehmemaks. Küpsemaks. Nurgad on lihvitud. Kitarripartiid on muutunud huvitavamaks, dünaamilisemaks, detailsemaks.

Miks mõnikord ruumi on palju, kuid õhku on samas nii vähe… Geniaalne. Imetlen, kuidas nii lihtsate sõnadega on võimalik öelda nii palju. Eesti keeles laulmine pidi olema kui alastiolek, uue plaadi puhul on seda tunda eriti hästi. Kõik tekstide kirjutamisel läbielatu on sedavõrd selgelt kuulajale tajutav, et tahaks lihtsalt ohata: „Ma tean, mida sa tunned!” Mine tea, võib-olla ei olegi kõikide haiguste ravi toode, mida eelmainitud tean-mida-tunned reklaamlause abil ohtralt turundati, vaid hoopis pisut tööd oma sisemaailmas, mõnusa muusika saatel?

Alastiolekust rääkides, siis plusspunktid ka uue plaadi kujunduse eest. Lihtne, minimalistlik, erinevalt lahtimõtestatav. Valgele, pisut lohvakale maikale sobiks see kaanepilt kui valatult. Südantsoojendav oli ka plaadi vahelehelt lugeda tänusõnade teksti, kus „õ”-tähte asendas endiselt number „6”. Üks neist pisikestest detailidest, mis DND-st teevad DND. Selline see uus plaat on, DND oma parimal kujul. Aitäh!

DND uuest plaadist: Piirjooned on valmis joonistatud, sisu on vaja veel värvida

Jätkame Hard Rock Laagris esinevate bändide teemal. Millised teemad DND-l hetkel õhus on, uurisin nende lauljalt/kitarristilt Andreas Sepalt.

*Andreas, avaldasite mõned nädalad tagasi uue laulu „Kuidas kuivab värv”. Minu jaoks on selles loos Кino hõngu. Oled sa Кino’d kuulanud viimasel ajal?

Кino’d olen ma küll üldiselt väga palju kuulanud, aga hiljuti mitte. Mul on kõik Кino plaadid peas, nii sõnade kui muusika osas. Mulle meeldib selline tumedam, kuid mitte liiga sünge muusika. Väga meeldivad Tsoi tekstid, see on minu jaoks ehk isegi üks tähtsamaid osasid tema muusika puhul. Sarnasusest rääkides aga – lindistan ise kodus demosid ja algul lindistan trummimasinaga, et saata need bändile ülevaatamiseks. Selle loo biit aga sobis ja midagi juurde ei olnud vaja teha. See on sama trummimasin, mida kasutas tegelikult ka Кino ja see jäi sinna alla, ilmselt see siis tekitas sarnase kõlapildi.

*Mõjudest rääkides, siis teid võrreldakse Metro Luminaliga. Eesti mastaabis on see mõistetav, sest pole just palju võrdlusesse sobivaid bände, kuid milline on sinu suhe Luminaliga?

Muusikaliselt ja tekstiliselt, siis Mait Vaigu tekstid – ja ka teiste kirjutatud tekstid – kõnetavad mind.  Seega loomulikult meeldib mulle Metro Luminal ja sama lugu on ka Vennaskonnaga. Mulle meeldib eesti keeles esitatud muusika. Kindlasti on ka Metro Luminal oma jälje meile jätnud.

*Kui juba Metro Luminalist räägime – lugesin Rainer Jancise raamatut „Valgus tunneli lõpus” ja seal rääkis Jancis, kuidas tema jaoks peab muusika pidevalt arenema. On sul ka selliseid mõtteid, üritad sa teadlikult DND-d kuhugi „edasi viia”?

Teadlikult üldse mitte, aga meil on iga plaat eelmisest erinev. Kahte ühesugust plaati treida oleks endal igav, aga teatud ajaetapi jäljena meeldivad mulle kõik meie plaadid. Ka praegu, uus plaat, mille lindistamist lõpetame – ta on kindlasti erinev eelmisega võrreldes. Nojah, kui AC/DC tahaks midagi muud teha, tõuseks publiku poolt hädakisa, aga meil sellist muret ei ole ja on hea rahulik eksperimenteerida.

*Mis siis on põhiline, meloodia?

Tervik on oluline. Meloodia ja tekstid kokku – kui ühte ei ole, pole ka teist. Mõnikord võib mõne hea meloodia tekstijupiga nii ära rikkuda, et pole pikka aega huvi selle juurde tagasi tulla. Olen oma kolleegidele ansamblist igasuguseid isendeid saatnud, nad õnneks annavad väga ausa tagasiside. Enamasti on see kas must või valge. Robi, kes on meil kõige häälekam, tema kinnitusel juhtub küll seda „just nope” asja harvemini, aga juhtub ikka.

*DND eelmine album oli lindistatud läbisegi Viljandis, Tartus, Tallinnas, Londonis. Kuidas peatselt ilmuva plaadiga lugu on? London on vist välja langenud, aga elate ju ikka üle Eesti laiali. Kas plaan kokku tulla ja koos lindistada sai teoks?

Sellega on jälle nii ja naa. Neli lugu lindistasime Silveri juures Tartus, Clockwork Stuudios. Üks lugu on Linnahallis lindistatud. Paar tükki on sellised, et olen kodus põhjad teinud ja pärast oleme peale sobitanud asju. Ühesõnaga, jälle seesama asi – natuke siin ja natuke seal. Tegelikult mulle nii meeldib. Kui plaat ühe hoobiga ära teha, siis see stuudiosound teeb ta ühtepidi küll terviklikuks, aga teisalt on värvi jälle vähem.

*Uus plaat, ilmub see CD kujul?

Esialgu on tegelikult plaan, et see ilmub vinüüli kujul. Meie bassimees peab Tartus ägedat vinüülipoodi, tema esimene huvi on seega, et tal oleks meie vinüül olemas.

*See on siis DND esimene vinüül?

Jaa, kõikse esimene. Ta rääkis meid pehmeks, et vaataks kuidas vinüüli välja saab ja siis üritame sinna CD järgi saada.

*CD ikka tuleb? Ma ei ole suutnud veel vinüüliusku pöörduda.

Jaa, kindlasti. Eks see CD formaat on, nagu on – enamus inimesi tõmbab selle kohe pulga peale,  arvutisse.

*Sellest rääkides, siis mis sa arvad, mis üldse CD tulevik on? Kassetid on ju teinud comebacki, popp nišitoode.

Kassett on ilmselt sama nagu vinüül, et ühel moonutab ühtepidi ja kassett vilistab teistpidi ja siis on soe analoogtunne juures.

*Kui oluline on kogu selle CD-temaatika juures üldse pildipool, huvitav plaadiümbrise kujundus?

No plaat peab visuaalselt hea välja nägema ja peab bändi imidži ning kõlapildiga teatud määral kokku minema. Allahindlust ei saa teha: pilt jääb ikka meelde, et „see album ja see pildike oli peal“.

010

*Tulles tagasi DND juurde – olete oma Inglismaa-perioodist palju rääkinud. Tahaksin siiski küsida: on sul midagi hingel, jäi seal midagi ka tegemata?

Vastupidi. Kogu selle teemaga ongi hea, et sai proovitud. Hullem oleks, kui poleks omal ajal sinna läinud elama ja oleks jäänud teadmine, mis oleks kui… Oluline on see, et tehtud, mitte et kahetsed tegemata asju – see on nii iga asjaga vist. Vähemalt minu jaoks. Mul on rõõm tagasi olla, koduigatsus tuli ikka peale, aga pean ka tunnistama, et see oli minu elus kindlasti väga suurepärane periood.

*Mida sa sealt õppisid, koju kaasa võtsid, kui rääkida muusikategemisest?

Koju kaasa… jaa. Tegime mingi periood väga palju kontserte, lõpupoole küll vähem. Bändide kvaliteet oli seal väga hea ja see sundis igal kontserdil ka ennast pingutama. Nägime bände, mis alles hiljem said tuntuks – siis kui nad olid värsked ja vihaselt rokkivad, aga polnud veel tuntuks saanud. See oli inspireeriv. Muidugi oli ka meeldiv, et kui mõni suur ja tuntud bänd ringi tuuritas, siis üldiselt astus ta ka Londonist läbi. Meeldiv oli nii lihtsalt, suurema ettevalmistuseta oma lemmikbändid ära näha.

*Vahetame teemat. Andreas, sa kogud kitarre, mis numbrini oled jõudnud?

Mis number…. Kusjuures ma olen tegelikult igasuguse järje kaotanud, palju mul kitarre on. Ma eeldan, et neid on kusagil 40 ja 50 vahel. Mul on neid natuke siin ja natuke seal, aga neid iseloomustab see, et nad on kõik vanad idabloki pillid, eelkõige Tšehhi ja Ida-Saksa kitarrid. Nad on ajalugu, neil on sellist idabloki hõngu, aga nad on ka väga mängitavad kitarrid kõik ja ka natuke erinevad. Õige mõnus on, kui kodus mängin ja erinevaid sounde katsetan, siis saab nurgast järgmise pilli võtta. Omamoodi inspireeriv.

*Parandad sa ka ise pille?

Ma ikka kõpitsen jaa. Näiteks üks kitarr, mingil hetkel oli keegi punkar sellelt värvi maha võtnud ja raudnaela läbi löönud, misiganes põhjusel. Seda ma siis Mustaka keldris lihvisin ja värvisin. Katsin küll keldri seinad, aga pärast nägi kelder selline välja, nagu keegi oleks seal veretöö teinud. Seega jah, vahetevahel proovin aega leida selleks, see on üks mu meeldiv hobitegevus.

*Aitäh, Andreas, ja edu nii sulle kui bändile. Kui töine üldse teie suvi tuleb?

Kontserditest Hard Rock Laager, Ammerock. Meie ülesanne on saada plaat viimistletud, sügiseks valmis – seega juuni lõpuks peaks materjali saama lõplikult kokku. Ütleme nii, et piirjooned on valmis joonistatud ja sisu on veel vaja ära värvida.

Suurepärane ja on, mida oodata! Seda nii esinemiste kui plaadi mõttes. Laagris kohtume! 🙂

DND

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

Pildid: Bitch Hard Girls Squad / DND / Hard Rock Laager

DND @ American Beauty Car Show

Bitch Hard Girls Squad veetis eile tegusa päeva Haapsalu päikese all. Mina näppisin uut kaamerat, kuid ilusaid autosid ning värvikaid autode omanikke ma sedapuhku pildile ei jäädvustanudki. Objektiivi ette jäi hoopis DND, kes andis õhtul kontserdi lossihoovis. Ei ole ilmselt üllatus, et DND on üks minu lemmikutest bändidest. Käesoleval aastal olen  pidanud kõik nende esinemised vahele jätma, nüüd sai viga parandatud. Kiitus bändile, väga nauditav kontsert oli! Mõnus kava ülesehitus ja hea balanss uute ja mitte-nii-uute lugude vahel. Üllatusmomendi valmistas pala, mis soovitas voodis mitte suitsetada. Ei, mitte et see palve nüüd uudne oleks, aga lugu ise koosnes teiste laulude jupikestest, mis uue refrääni abil täiesti uueks palaks kokku põimitud. Miks ka mitte, äge! Punkti pani muidugi kaver Kino loost „Zvezda“. Töö kiire ja korralik, nüüd paluksin ka uut plaati! 😛

01

02a03a0405a0607a08a09a010011a012

BHGS ja Hard Rock Laager

Ei ole olnud ühtegi Hard Rock Laagrit, kus BHGS poleks esindatud. Veelgi enam, käisime Vana-Vigalas Läburindi-nimelisel üritusel juba siis, kui see alles punküritus oli. Tõsi, metalbändidega Läburint Vana-Vigalas 2001. aastal oli meile küll rohkem meeltmööda.

Miks Hard Rock Laager? Kes seda küsib, pole ilmselt kunagi Laagris käinud. Meile meeldib see koht. Võrreldes tavaliste välismaiste festaritega, on Vana-Vigala laululava mõnusalt intiimne. Väidetavalt oli Vana-Vigala jõeäärne ala juba vanasti rahva peoplats, seda kaitses püha hiis. Igatahes, vaatad paremale, näed heinamaad ja jõge. Vaatad vasakule, rohtukasvanud Von Uexküll’ide mõisakalmistu koos kinnimüüritud kabeliga. Vaatad seljataha, põlispuude ja tiikidega imekaunis Vana-Vigala mõisapark. Ja vaatad otse – Hard Rock Laagri pealava, kus igal aastal on olnud midagi kõrvupaitavat. Eriline luksus on see, kui mõnus artist sattub esinema päikeseloojangu ajal ja bändi vaadates näed taustana, kuidas taevas erinevaid roosasid alatoone omandab.

Kuid, ärme nüüd liiga romantiliseks ka muutu, lähme külastajate juurde. Meile meeldib see rahvas. Olgu, tuttavaid nägusid on aastatega vähemaks jäänud. Olgu, üleliigse puhtusega just ei hiilata, aga kui ööbimiseks on telk ja pesemiseks kümblustünn (kuhu meil pole küll kunagi tahtmist olnud sisse ronida), siis ärgem olge kriitilised. Tuleb mainida, et telklasse oleme tegelikult viimastel aastatel pileti ostnud ainult selleks, et tuttavate nägudega koos väike jook teha. Nimetagem seda vanaduseks, kuid viimasel ajal sooviks mugavamat küljealust kui kõva maapind telgi all, kõrvetav hommikupäike telk-saunas ja öö läbi kadunud olnud ning valjuhäälselt tagaotsitud Eero. Kuid, vanasti sai telgitud küll ja küll ning rõõm on näha, et telklapeod jätkuvad, ainult inimesed on vahetunud. Igatahes, värskendusvõimaluseks on ka kosutav suplus Vana-Vigala jões, mida on korduvalt proovitud (kunagi sai isegi tehtud FB event: Naised Laagris ujuma!), aga siinkohal tuleb siis meelde tuletada tõsiasja, et võõras kohas peakat ei hüpata. Tegelikult ei tohiks üldse hüpata, neid tohterdatud põlvi ja kinniseotud rindkeresid oleme küll näinud Laagris: vanasti olid jões vee all peidus paadisilla varemed, mis veriseid ohvriande vastu võtsid, viimati aga räägiti midagi klaasikildudest.

Meile meeldib suvi. Kohe päriselt. Mitu tilka verd või muid vedelikke on peakorraldaja Kaido Haavandi kurikuulsale Ilmataadile ohverdanud, jääb saladuseks, kuid kõikide Laagri-aastate jooksul ei ole olnud ühtegi halva ilmaga Laagrit. Ka see suvi – ainus kuum ja ilus nädalavahetus siiani, tadaa, HRL-i nädalavahetus.

Ja mis peamine, meile meeldib see muusika! HRL-i esinejate nimekiri on alati olnud mitmekesine. On nähtud oma lemmikuid (eriline kummardus siinkohas näiteks Samaeli ja MDB-i eest), avastatud uusi lemmikuid (esimesena tuleb meelde DND), vaadatud bände, mis ilmselgelt ei muutu kunagi lemmikuteks (nimesid nimetamata, maitse üle ei vaidle) ja niisama taustamuusikana kuulatud bände, mis ei kuulu ühtegi eelmainitud kategooriasse. Sellel aastal oli üheks oodatuimaks esinejaks Candlemass. Pettuda ei tulnud, live oli hea! Lihtne, selge ja kaasahaarav. Võib-olla oli see nostalgia ja vaimusilmas-kõrvas kuulsime hoopis Messiah Marcolini erilise tämbriga vokaali? Nojah, käesoleva kirjatüki autoril õnnestus Candlemassi koos Marcoliniga tosinkond aastat tagasi Soomes näha (ja hiljem nendega ka Helsingis suvalistes baarides ja tänavanurkadel koos juua – pidu panna need tüübid oskavad!) ning selle kontserdiga viimati nähtud live võrrelda ei õnnestu. Ja polegi tegelikult vaja võrrelda. Üks oli klubikeikka, kus laval põlesid küünlad ning laulis mungarüüs Messiah Marcolini. Teine oli väliüritus, kui taevas veel südasuviselt valge ja taamal põllul müttas traktor. Ja mis on kummaline, tegelikult töötasid mõlemad nähtud variandid! Jah, oli valge, kuid laval polnudki dekoratsioone, mis vajaksid pimedust (siinkohas ja esinemiskellaaegadest rääkides on alati paslik meenutada Satyriconi esinemist ühel kuumal lõunamaal kell 12 päeval, sõnad on üleliigsed). Ja laulgu kes tahes, Solitude paitab kõrvu iga vokaaliga! Kuula nüüd Candlemassi ja mõtle Laagrile 😉

Püsige lainel, rohkem Hard Rock Laagri meenutusi saate siit edaspidi lugeda! 😉