BHGS

BHGS ja Hard Rock Laager

Ei ole olnud ühtegi Hard Rock Laagrit, kus BHGS poleks esindatud. Veelgi enam, käisime Vana-Vigalas Läburindi-nimelisel üritusel juba siis, kui see alles punküritus oli. Tõsi, metalbändidega Läburint Vana-Vigalas 2001. aastal oli meile küll rohkem meeltmööda.

Miks Hard Rock Laager? Kes seda küsib, pole ilmselt kunagi Laagris käinud. Meile meeldib see koht. Võrreldes tavaliste välismaiste festaritega, on Vana-Vigala laululava mõnusalt intiimne. Väidetavalt oli Vana-Vigala jõeäärne ala juba vanasti rahva peoplats, seda kaitses püha hiis. Igatahes, vaatad paremale, näed heinamaad ja jõge. Vaatad vasakule, rohtukasvanud Von Uexküll’ide mõisakalmistu koos kinnimüüritud kabeliga. Vaatad seljataha, põlispuude ja tiikidega imekaunis Vana-Vigala mõisapark. Ja vaatad otse – Hard Rock Laagri pealava, kus igal aastal on olnud midagi kõrvupaitavat. Eriline luksus on see, kui mõnus artist sattub esinema päikeseloojangu ajal ja bändi vaadates näed taustana, kuidas taevas erinevaid roosasid alatoone omandab.

Kuid, ärme nüüd liiga romantiliseks ka muutu, lähme külastajate juurde. Meile meeldib see rahvas. Olgu, tuttavaid nägusid on aastatega vähemaks jäänud. Olgu, üleliigse puhtusega just ei hiilata, aga kui ööbimiseks on telk ja pesemiseks kümblustünn (kuhu meil pole küll kunagi tahtmist olnud sisse ronida), siis ärgem olge kriitilised. Tuleb mainida, et telklasse oleme tegelikult viimastel aastatel pileti ostnud ainult selleks, et tuttavate nägudega koos väike jook teha. Nimetagem seda vanaduseks, kuid viimasel ajal sooviks mugavamat küljealust kui kõva maapind telgi all, kõrvetav hommikupäike telk-saunas ja öö läbi kadunud olnud ning valjuhäälselt tagaotsitud Eero. Kuid, vanasti sai telgitud küll ja küll ning rõõm on näha, et telklapeod jätkuvad, ainult inimesed on vahetunud. Igatahes, värskendusvõimaluseks on ka kosutav suplus Vana-Vigala jões, mida on korduvalt proovitud (kunagi sai isegi tehtud FB event: Naised Laagris ujuma!), aga siinkohal tuleb siis meelde tuletada tõsiasja, et võõras kohas peakat ei hüpata. Tegelikult ei tohiks üldse hüpata, neid tohterdatud põlvi ja kinniseotud rindkeresid oleme küll näinud Laagris: vanasti olid jões vee all peidus paadisilla varemed, mis veriseid ohvriande vastu võtsid, viimati aga räägiti midagi klaasikildudest.

Meile meeldib suvi. Kohe päriselt. Mitu tilka verd või muid vedelikke on peakorraldaja Kaido Haavandi kurikuulsale Ilmataadile ohverdanud, jääb saladuseks, kuid kõikide Laagri-aastate jooksul ei ole olnud ühtegi halva ilmaga Laagrit. Ka see suvi – ainus kuum ja ilus nädalavahetus siiani, tadaa, HRL-i nädalavahetus.

Ja mis peamine, meile meeldib see muusika! HRL-i esinejate nimekiri on alati olnud mitmekesine. On nähtud oma lemmikuid (eriline kummardus siinkohas näiteks Samaeli ja MDB-i eest), avastatud uusi lemmikuid (esimesena tuleb meelde DND), vaadatud bände, mis ilmselgelt ei muutu kunagi lemmikuteks (nimesid nimetamata, maitse üle ei vaidle) ja niisama taustamuusikana kuulatud bände, mis ei kuulu ühtegi eelmainitud kategooriasse. Sellel aastal oli üheks oodatuimaks esinejaks Candlemass. Pettuda ei tulnud, live oli hea! Lihtne, selge ja kaasahaarav. Võib-olla oli see nostalgia ja vaimusilmas-kõrvas kuulsime hoopis Messiah Marcolini erilise tämbriga vokaali? Nojah, käesoleva kirjatüki autoril õnnestus Candlemassi koos Marcoliniga tosinkond aastat tagasi Soomes näha (ja hiljem nendega ka Helsingis suvalistes baarides ja tänavanurkadel koos juua – pidu panna need tüübid oskavad!) ning selle kontserdiga viimati nähtud live võrrelda ei õnnestu. Ja polegi tegelikult vaja võrrelda. Üks oli klubikeikka, kus laval põlesid küünlad ning laulis mungarüüs Messiah Marcolini. Teine oli väliüritus, kui taevas veel südasuviselt valge ja taamal põllul müttas traktor. Ja mis on kummaline, tegelikult töötasid mõlemad nähtud variandid! Jah, oli valge, kuid laval polnudki dekoratsioone, mis vajaksid pimedust (siinkohas ja esinemiskellaaegadest rääkides on alati paslik meenutada Satyriconi esinemist ühel kuumal lõunamaal kell 12 päeval, sõnad on üleliigsed). Ja laulgu kes tahes, Solitude paitab kõrvu iga vokaaliga! Kuula nüüd Candlemassi ja mõtle Laagrile 😉

Püsige lainel, rohkem Hard Rock Laagri meenutusi saate siit edaspidi lugeda! 😉

Advertisements

Tere, maailm!

Võttis päris palju aega, et Bitch Hard Girls Squad lõpuks paberile saada ning asi ametlikuks ajada!

Nagu Kitty FBis kirjutas, siis põhjaliku analüüsi tulemusena jõudsime järelduseni, et Bitch Hard Girls Squad saab sel sügisel 10-aastaseks! Veidi vähem põhjalik analüüs ütleb, et seda tuleb tähistada vägeva dj-setiga kohalikus disko-või rokilokaalis. Any ideas?

Vahepeal, kui plaadikeerutuspleissi meile otsite, võib aga siin meie verivärskel blogil silma peal hoida. Plaanis on kõvasti tinti pastakast välja imeda ning kõik oma peidetud mõtted avalikkuse ette tuua! Oodata on arvustustest meie endi tegemisteni, kiitust ja kriitikat, kõik, mis vähegi trükimusta kannatab! Üle võlli ehk ei lähe, aga kes teab!