Plaat

DND – KÕIKIDE HAIGUSTE RAVI (2017)

dnd

Kõik head asjad algavad sügisel, laulab DND. Tõsi see on, sest ütlemata mõnus on rõskes toas end diivanil kerra keerata ja DND uue, käesoleval sügisel ilmunud albumi saatel veidike puhata.

Puhkuseks seda õieti nimetada ei saagi. „Kõikide haiguste ravi” on esmapilgul küll kerge kuulamine, kuid süvenedes avastan sealt aina uusi kihte ja detaile. Tahaksin reinrannaplikult žestikuleerides õhinaga rääkida, kuidas näiteks üks konkreetne heli plaadil on justkui ojavulin ja klaasikillumäng. Tagasihoidliku eestlasena ma seda muidugi ei tee, aga uue albumi üheks märksõnaks ongi nüansirohkus. Detailid, mis kontserdil üldise müra foonil jäävad kuulmata. Erinevad helid ja kõlad, mis on kokku sulatatud ilusaks tervikuks.

Sügis, mu lemmik aastaaeg, on korraga ilus ja nukker. „Kõikide haiguste ravi” on sarnane – ilus ja sügisele omaselt küps, kuid ometi melanhoolne. Ei vaja enam midagi rohkem ma elult… Kuulasin hiljuti bändi aastat-üksteist tagasi ilmunud EP-d „Time To Fight” ja tuleb tunnistada, et nii üldine kõla kui Andrease vokaal on ajaga muutunud pehmemaks. Küpsemaks. Nurgad on lihvitud. Kitarripartiid on muutunud huvitavamaks, dünaamilisemaks, detailsemaks.

Miks mõnikord ruumi on palju, kuid õhku on samas nii vähe… Geniaalne. Imetlen, kuidas nii lihtsate sõnadega on võimalik öelda nii palju. Eesti keeles laulmine pidi olema kui alastiolek, uue plaadi puhul on seda tunda eriti hästi. Kõik tekstide kirjutamisel läbielatu on sedavõrd selgelt kuulajale tajutav, et tahaks lihtsalt ohata: „Ma tean, mida sa tunned!” Mine tea, võib-olla ei olegi kõikide haiguste ravi toode, mida eelmainitud tean-mida-tunned reklaamlause abil ohtralt turundati, vaid hoopis pisut tööd oma sisemaailmas, mõnusa muusika saatel?

Alastiolekust rääkides, siis plusspunktid ka uue plaadi kujunduse eest. Lihtne, minimalistlik, erinevalt lahtimõtestatav. Valgele, pisut lohvakale maikale sobiks see kaanepilt kui valatult. Südantsoojendav oli ka plaadi vahelehelt lugeda tänusõnade teksti, kus „õ”-tähte asendas endiselt number „6”. Üks neist pisikestest detailidest, mis DND-st teevad DND. Selline see uus plaat on, DND oma parimal kujul. Aitäh!

Advertisements

Pain – Coming Home (2016)

On vähe artiste, kelle plaadi ostan ma seda enne kuulamata. Veelgi vähem on aga artiste, kelle loomingut ostan kuulamata ja teades, et tegemist võib olla üsna keskpärase plaadiga. Õieti on selliseid bände ainult üks – Pain.

pain

Uus, järjekorras kaheksas Paini album pidi jätkama kohast, kust Lindemann lõpetas. Minu väike räpane saladus on, et mulle ei meeldi Lindemann. Sshh! Seda ärge teistele bitchidele öelge, onju?! Mulle meeldib Pain, eriti just esimesed neli plaati. Seega oli igati üllatus, et „Coming Home“ ei ole üldse halb kuulamine. Pisut küll keskpärane, aga kindlasti parem, kui viimased üllitised.

Avalugu „Designed to Piss You Off“ on ägedalt groovy! Võiksin vanduda, et selles loos on isegi natuke sellist country muusika ja hillbilly hõngu. Vaimusilmas kujutan ette, kuidas Peter Tägtgren roostes kastiautoga mööda Texast ringi kimab, tolmujutt taga. Kui küünikute paradiisi (loe: Paini kuues kauamängiv „Cynic Paradise“) lugu „Have A Drink On Me“ oli äge, siis see avalugu on sarnane.

„Call Me“, teine lugu, on teistmoodi. Külalisvokalistiks selles loos on Joakim Brodén (Sabaton), kuid pean tunnistama, et ka peale mitmendat kuulamist ei suuda ma eristada, milline vokaal täpselt mainitud tegelasele kuulub ja milline on Peter Tägtgreni enda hääl. Lahendaid aksente ja häälemoonutusi on selles loos aga küll. Loole tehtud video, mis jätkab Lindemanni joont (nagu ka plaadikujundus üldiselt) mulle ei meeldi. Ei ole see noh, ei ole.

„A Wannabe“ on järgmine üllatus. Clemens Wijers on hoolitsenud, et plaat ei oleks igav: orkester või pigem küll osa sellest annab hea panuse plaadi reitingu tõstmisse. Kõlab pisut nagu filmimuusika. Minu jaoks on see ideaalne orkestri ja raskemuusika sümbioos: näpuotsaga, aga piisavalt, et oleks hea!

„Pain in the Ass“ on aga klassikaline Pain. Nurgeline, jõuline, nagu rusikas näkku. Just selles loos tuleb eriliselt hästi esile trummarirollis oleva Sebastian Tägtgreni sooritus. Jah, arvasite õigesti, tegemist on Peter Tägtgreni pojaga. Jään huviga ootama kontserti, sest tuuritamisel peaksid kaasas olema nii „vana“ trummar David Wallin kui ka noor trummar.

„Black Knight Satellite“ on aga vana hea ufoteema! Igatsesin juba, et millal rohelised mehikesed jälle teemaks tulevad! Vihjeks võite vaadata näiteks bändi kolmandal plaadil „ Nothing Remains The Same“ olevale loole „Shut Your Mouth“ tehtud videot. Geniaalne! Black Knight Satellite on aga teadupoolest müstiline ja muldvana (13 000 aastat, kui täpne olla) maa orbiidil tiirlev objekt, mis vandenõuteoreetikutele ohtralt rõõmu on pakkunud. Nojah, vahelduseks võiks Pain ka mõne ägeda video teha ja see oleks suurepärane lugu selleks.

Teine pool uuest plaadist on veidike igavam. Äratuntavalt Pain, kohati äkilisem ja siis jälle leebem. Kahjuks mitte nii särav, kui esimesed viis lugu, kuid sellegipoolest meeldejääv. Kohati minu jaoks ka liiga elektroonikasse kalduv, kuid seejärel jälle mõnusalt massiivne. Laulusõnad on endiselt jõuliselt otsekohesed ja lihtsad: “Shut up. I don’t wanna hear you anymore. IQ 0.84. Shut up or get to the point. Natural born idiot.” Igatahes, olen ka varem maininud, et mulle väga meeldib, kui albumil on erineva tasemega lugusid, sest siis saavad paremad lood kohe eriti särada. Neid tähti siin albumil ikka leidub.

Tõmbamaks otsad kokku ütlen lihtsalt, et „Coming Home“ on hea plaat. Ei, mitte küll nii hea, kui plaadid järjekorranumbritega „kaks“, „kolm“ ja „neli“, kuid kindlasti parem, kui plaadid „viis“, „kuus“ ja „seitse“. Jah, ka edaspidi kavatsen ma selle bändi loomingut osta kui põrsast kotis, usaldus on ennast ära tasunud.

Volbeat – Seal The Deal & Let’s Boogie (2016)

volbeat

Volbeat on bänd, mida kas armastatakse või vihatakse. Julgen arvata, et vahepealseid variante ei eksisteeri. Mina armastan. Uus Volbeat mängis mul autos tubli nädala, kuni autosse istunud kaaslane kerge õudusega päris: „Sa ei kuula ju ometi SEDA?“ Nojah, “Seal The Deal & Let’s Boogie” on minu selle suve soundtrack. Kerge ja muhe kuulamine, tekitab isu külma siidri ja suviste muusikafestivalide järgi.

Tõsisemalt rääkides, siis mulle on jäänud mulje, et Volbeat liigub iga uue albumiga rohkem tipu poole. Albumi avalugu “The Devil’s Bleeding Crown” jõudis Billboard Mainstream Rock Chartis juba esikohale. Ühtlasi tekitas see lugu veel avaldamata plaadi osas kõrgeid lootuseid. Nüüd julgen arvata, et kuigi tegemist on ka selle plaadi ägedaima looga, siis ülejäänud 12 pala pole samuti kehvemad. “Seal The Deal & Let’s Boogie” peaks olema „spirituaalne album“, kui uskuda bändipoolset iseloomustust. Mulle jääb see mõistmatuks, näiteks albumi teine laul, mis on voodoo-daamist Marie Laveaust: meeldejääv, kuid minu jaoks kontekstist väljas. Mina tahaksin pigem tõmmata paralleele 1950. aastate USA-ga, selle filmidest tuttava hiilgeajaga, kus autod olid uhked ja tüdrukud kaunid. Ilmselt on tekkinud assotsiatsioonides süüdi lauluteksid (näiteks lugu “Rebound”) ja bändi muusika üleüldiselt. Igatahes, sarnases tempos võibki jätkata albumi lõpuni: rohkem ja vähem meeldejäävad, kerged ja vähemkerged lood. Põnevuse tekitamiseks on plaadile oma panuse andnud näiteks Harlem Gospel Choir (laulus “Goodbye Forever”), kuulda võib ka torupilli (laulus “The Loa’s Crossroad”). Külalisesinejatest nimetaksin  Danko Jones’i – lugu “Black Rose” kõlab huvitavalt, vokaalid harmoniseeruvad mõnusalt ja pakuvad vaheldust. Bändi enda laulja Michael Poulsen’i laulmismaneeriga on nimelt see häda, et ühel hetkel võib tema vokaal muutuda väsitavaks. Sellel põhjusel ei suuda ma uut plaati ka mitmeid kordi järjest kuulata.

Ma ei hakkagi siinkohal enam rääkima meeldejäävatest riffidest, kaasalauldavatest refräänidest ja kõikidest huvitavatest külalistest või kaveritest sellel plaadil. Ütlen vaid – kuulake ise. Kuulake kasvõi esimest lugu. Kui see meeldib, tasub soetada plaat ja kui ei, siis ka terve albumi kuulamine ei päästa. Mina igatahes olen müüdud!

Vaata ja kuula albumi esimest lugu!

Katatonia kukkuvad südamed!

Täna (20. mai 2016) ilmus uus Katatonia täispikk album, “The Fall of Hearts”. Kuulasime seda meiegi, et häälekalt arvamust avaldada.

pilt_v2ike


I

„Mingi austus peaks ikka olema!“ ütleb seriaali „Õnne 13“ tegelane Allan alalõpmata. Ah et miks alustan seda kirjatükki austuse teemaga? Mina alustasin oma kooliteed aastal 1989, Katatonia alustas tegutsemist aastal 1991 (ja „Õnne 13“ alustas aastal 1993, olgu mainitud minusarnaste numbrifriikide huvides). Seega olin alles lapsekingades, kui härrased Jonas Renkse ja Anders Nyström bändi tegema hakkasid ning mulle tundub kohatu öelda, et minu jaoks jäi viimane Katatonia suurepärane plaat kümne aasta tagusesse aega.

Tegelikult on „The Fall of Hearts“ hea plaat. See on hea kuulamismaterjal näiteks esimeseks tutvumiseks Katatoniaga – äratuntavalt Katatonia, kuid mõnevõrra kergem, kui eelmised plaadid. Ei, mitte nüüd ka liiga lihtne, see album on mitmekihiline ja avab ennast järk-järgult iga järgmise kuulamisega, sarnaselt varasematele plaatidele. Kõik üleminekud on sujuvad ja vokaal mahendab seda veelgi. Hea tahtmise korral leiab ka mõne hittloo tunnustega pala, näiteks „Old Heart Falls“. Esimesel paaril kuulamiskorral ei pakkunud see lugu mulle suurt midagi, hiljem leidsin ennast kaasa ümisemas: „ For every dream that is left behind me, I take a bow…“.  Kohati kipub uus album ennast aga kordama, sest meloodiad on parajalt proge-metalisse kalduvad ja seega paraku mitte liiga lihtsalt meeldejäävad tavakuulajale. Just see proge-hõng ongi asi, mis mulle ei sümpatiseeri. Mõtlesin, millise albumiga kõrvutaksin Katatonia viimast väljalaset ja jõudsin järeldusele, et Nightingale’i viimaste plaatide sekka sobiks ta suurepäraselt. Maitse asi, see pole lihtsalt minu teetass.

Seega, kokkuvõtteks ütleksin, et tegemist on korraliku plaadiga. Miinuseks on minu jaoks äärmuste puudumine – piltlikult võiks öelda nii, et minu lemmikvärvideks on must ja valge, kuid käesoleval albumil on esindatud 50 halli varjundit. Sellest hoolimata, „The Fall of Hearts“ on tugev plaat ja edastab ka jõulise sõnumi: Katatonia on peale 25. tegutsemisaastat endiselt tippvormis. Edu ja loodame, et tee neid peagi ka Eestimaale lähemale toob! 🙂

Pandora

II

Katatonia pole juba mõnda aega bänd, kelle värske plaadi lükkad masinasse ja hakkad laule kaasa möirgama (kontsertlindistused ehk välja arvata)! Pigem on see tund aega kõrgekvaliteetset loomingut, millesse liigne süvenemine võib lõppeda peavaluga. Pole hullu, midagi ka ei juhtu, kui jääd lihtsalt üldist fooni kuulama, elamuse saab sealtki! Katatonia “The Fall of Hearts”, ma ütleksin, et see on plaat, mis murrab reegleid!

Arusaamatuks jääb plaadilt nimilugude valimine, sest peale albumi kolmanda “Old Heart Falls” ja teise loo “Serein” on tunduvalt põnevamaid ja kaasatõmbavamaid üllitisi! Kasvõi alguslugu, mis lõppedes hakkab lihtsalt otsast peale ja lajatab jälle otse kuklasse “crushed by gray, I am waiting for the colour“! Viiskümmend varjundit jääb nendele meestele tõenäoliselt väheks! Või näiteks plaadi viies lugu, mis on juba enam-vähem reeglitele vastav, mida saaks pika harjutamise peale kaasa laulda ja samas ka neid lauldavaid sõnu mõista! Iga laulu kohta võib midagi omapärast ja eristavat välja tuua! Mõned neist on ootuspärasemad kui teised. Katatoniale iseloomulikud harmooniad ja süngus on igal pool esindatud! Rohkem on võetud julgust eksperimenteerida. Kõige võõramad katsetused minu jaoks on ilmselt klaver ja rootsikeelne lisalugu!

Mis mulle Katatonia juures meeldib? Ühest vastust ei oskagi anda. Atmosfäärilisus, nende sünge olek, teatud hulgal depressiivsust, kuid samas mitte liiga tülgastavas võtmes. See on üdini hingega tehtud looming, mis kannab tugevat sõnumit! Samasse žanrisse kuuluvaid bände, kes on aastakümneid muusikat juba teinud, on mitmeid, aga mingil põhjusel on ainukesena Katatonia minu kõrvale jäänud. Võin talle anda tiitli “läbi aja lemmikartist”! Varasema materjali vastu ei saa küll miskit! Eks seda on ju nende kontserditelt ka näha. Näita mulle mõni esinemine, kus Teargas’i ei mängita! Omamoodi klassika!

katatonia_logo_kokku

Bänd on läbi oma loomingu edasi arenenud ja seda edenemist on hea näha kasvõi bändi logode järgi. Viimane etapp, kus muusika on sügavam, rahulikum ja mediteerivam, on sünnitanud just praeguse uhke “The Fall of Hearts” albumi. Ma ei teagi! Ma ei saa öelda, et see album ei meeldi mulle! Meeldib, väga meeldib! Ma pole varem Katatoniat rootsi keeles ka kuulnud, see näitab ka nii mõndagi. Mehed julgevad ja tahavad enda seatud piire ületada. Ma ütleks, et see plaat on nagu kivi. Ilus voolujooneline kivi, mis nagu mahub ilusti pihku, aga samas pole seda üldse lihtne käes hoida! Ta on raske ja lihtsalt libiseb sõrmede vahelt! Küll aga on temas seda ilu ja salapära, mis sunnib rohkem pingutama ja käest mitte ära laskma!

Mul on ülimalt hea meel artistide üle, kes on pidevas liikumises. Tehakse erinevaid asju, eksperimenteeritakse, jõutakse põnevate tulemusteni. Tuleb tunnistada, et eelmiste logodega seonduv Katatonia on rohkem minu maitse järgi, samas aga muutun ma jõuetuks, kui kuulen vana repertuaari praeguses võtmes! Lihtsalt võimas! Sõltuvusttekitav! Tahaks  volüüminuppu aina põhja keerata! Selle plaadiga seda efekti polnud. Kõvemaks keerata ei soovinud… Esimene mõte oli, et see on nii keeruline, et läbinärimiseks peab naabrimutilt minema proteese laenama! Peale kolmandat kuulamist on plaat juba kodusem. Neis on midagi köitvat! Vasturütm ja reeglite eiramine?

Väga tugev ja kvaliteetne plaat. Aga see tugevus on ka ilmselt nende suurimaks nõrkuseks. Kuulake ise!

Magic

Horricane ja sünteetika

Tallinn Music Week oli sel aastal eriti märkimisväärne, Horricane tutvustas üle mitme aasta uut EP’d “Synthetic Forms”. Mitte ei saanud seda kommenteerimata jätta. Topelt.

horricane_syntheticforms


Alustame sellest, et mulle meeldib Horricane. Iga nende live on nagu massiivne helisein, mis tuleb, matab enda alla ja lõppedes jätab näole totaka irve. Olin pikalt veendunud, et Horricane on laval nähtuna parem kui plaadilt kuulates, kuid peale uue EP kuulamist ma enam selles nii kindel ei ole. Ei, kontserdid ei ole halvemaks muutunud, kuid uus plaat kõlab lihtsalt niivõrd hästi.

Seitse aastat, mis on möödunud viimasest täispikast albumist, on pikk aeg. Ma ei ole kõrvutanud uut EP-d bändi esimeste täispikkade albumitega, kuid mulle tundub, et koosseisu uuenemine on andnud bändile ka uue hingamise. „Synthetic Forms“ ei muutu igavaks ja ma ei pea silmas plaadi pikkust (3 lugu ja 1 remix). Vastupidi, see plaat ketrab mängijas juba mitmekümnendat ringi, aga ikka suudab köita. Huvitavad riffid, kerge tempomuutus siin-seal, mõni sample meeleolu tekitamiseks ja natuke ka puhast vokaali, mis sobib kui rusikas silmaauku. Vokaalist rääkides, ehk on see vana Manatarga-fänni soovunelm, kuid pala „Starblind“ ajal tekkis mul kerge deja-vu hetk. Härra DRX on lihtsalt sellise mõnusa, omapärase tämbriga vokaaliga.

Plaadiesitluskontsert Von Krahlis oli samuti hea, kuid tuleb tunnistada, et live esinemist jälgides läksid kaotsi mitmed huvitavad kitarripartiid, nad lihtsalt sumbusid ja moodustasid massiivse, kuid nüanssideta terviku. Oma osa võis siin ka mängida ühe kitarri lavalt puudumine või lihtsalt halb koht kontserdi jälgimiseks, seega ma kaugeleulatuvaid järeldusi veel ei tee. Ja lõpetuseks pean tunnistama, et igatsen taga ehtsat süntesaatorit. EP-d kuulates on kõik hästi, kuid esitluskontserti jälgides jäi nagu puudu atmosfäärilisusest, mis plaadil kenasti olemas on.

Seega, Horricane – aitäh isu tekitamast ja palun nüüd täispikka plaati. Ühtlasi kasutan eetriaega ja esitan soovi ka garderoobi täiendamise osas. Kõik vanad Horrika bändisärgid, maikad ja mütsid on ajaga halliks muutunud, paluks uue plaadiga koos sama mõnusat garderoobitäiendust, kui esimese plaadiga kaasas käis. Kniks ja aitäh!

Pandora


II

Vähe on bände, kus üks mees kirjutab muusika ja bändimehed on kõigest kehad, kes asja lihtsalt maha mängivad. Igal muusikul-pillimehel on oma käekiri ja isegi kui ta noot-noodilt kõik puhtalt ära mängib, siis ükskõik kui hästi ta seda ka ei teeks, vilunum kõrv saab ikka aru, kellega tegu. Kui aga nüüd on tegemist muusikakollektiiviga, kus muusika valmib sümbioosis, igaühel on teatud vabadus oma artistlikkuse väljendamiseks, siis on tulemuseks midagi taolist nagu tänane Horricane, kus horrika kattevarjus kohtuvad Eesti metal-ajaloo klassikud ning moodustuvad ühtseks tervikuks. Tahaksin uskuda, et see ei ole praegu minu kiiks, et otsingi “Synthetic Forms’ilt” Echosilence’it ja Manatarka, aga ma läbivalt kuulen neid! Kes otsib, see leiab? Võiks siinkohal eksperimendi teha, tutvustada katseisikule, kellel pole Eesti metalist õrna aimugi, vanemaid muusikaüllitisi, kus praeguse Horricane’i liikmed kaasa on löönud, ning lõpuks visata hindamiseks ette “Synthetic Forms”uurimaks kas ja kui palju minu väide paika peab!

Plaadist endast: geniaalne kujundus! See on fantastiline, kui hästi on õnnestunud Luigal tabada Horricane’i kui brändi olemus ja seda uude võtmesse keerata. Eks ta on läbi aja seda tegevust harjutanud ka. Võrreldes varasemate kujundustega on see vaieldamatu lemmik peale kõige esimest! Kurb ainult, et merch‘i nii vähe on. Ma hea meelega kaunistaks ennast iga külje pealt nii õnnestunud punaste leegitsevate sarvedega!

Mille pärast ometigi tuli nii mitu aastat oodata, et välja anda pisikene EP? Kas nii kaua tuligi oodata kolme lugu? Mehed, te olete terve see aeg regulaarselt koos käinud! Te olete kõik umbehead muusikud ja see on kõik, mida te suudate? Ei, ma ei usu seda! Hajutan oma pahameelt illusiooniga, et tegemist on taktikalise käiguga midagigi TMW raames välja anda ning nüüd õige pea on tulemas täispikk plaat! Tegemist ju täna kõige kvaliteetsema raskemuusikakollektiiviga meie vabariigis! Kakskümmend minutit on ilmselgelt liiga vähe!

Lood ise on vägagi tasemel, mitmetasandilised, meloodilised, täis muutumist, üllatavad. Aga nagu juba eespool mainisin, siis minu jaoks vajab veidi kohanemist see Horricane uues võtmes. Ma saan aru, et kõik muutub ajas, toimub areng. Kas see mainstream on parim suund, seda näitab aeg. Peamine, et saaks ka edaspidi Horrikat esimese sordi metalitooteks tituleerida! Täna saab, see on kindel! Remixi kohta annaks lisamõtte, miks miksida  popp-võtmesse, kui võiks veel käredamaks keerata! Tõsi, see ei ole mitte lihtne ülesanne! Uus väljakutse?

Magic

 

WTF – Another Failure

Mis võiks olla hullem, kui kirjutada läbikukkumisest ja sellega täielikult läbi kukkuda? Millegi taolisega võib seda käesolevat kirjatükki ilmselt võrrelda küll.

Erki küsis juba väga ammu, kas BHGS võiks vaevaks võtta Worse Than Failure verivärsket plaati „Another Failure“ arvustada. Muidugi olin lahkelt nõus! Sel päeval, kui ma kuulsin, et Argo ja Erki on leivad ühte kappi pannud, hakkasin ma rõõmust värisema! Issand kui väga mulle meeldis Erki Horricane’i frontman’ina!  Lõuna-Eesti metal-bändid on läbi aja hoopis teiste vürtsidega maitsestatud ja Arx kui selle kombo päris elus esindaja. Paneme need kaks meest nüüd ühte potti ja tulemus on käes – WTF! Peas jooksid juba suurepärased angoorapehmed mõttelõngad, mis uhkeid vorme võtsid… Minu ootused olid ikka väga laes!

Päris tükk aega ei saanud ma aru, millega on tegemist, kas see on siis uus bänd või ühekordne projekt, mille abil oma sisemisi kibelusi maailma paisata! Keda huvitab, head muusikat armastame me ju kõik! Vahet pole, mis eesmärgil see tehtud on!

 

Ja siis ma sain plaadi! Ma ei julgenud seda ümbrisest väljagi võtta. Nagu oleks pühaduse rüvetaja! Pealt väga tagasihoidlik, ilma üleliigsete vidinateta. Ma räägin kogu aeg, et lihtsuses peitub jõud! Väga viisaka väljanägemisega toode. Lugude pealkirjad – esimene mõte oli, et kelle lapsepõlve väljaelamised need küll olla võiks? Black ja Blood olid sellest nimistust ainult puudu! Suureks üllatuseks leidsin ka ühe eestikeelse pealkirja. Miks plaatidele erinevates keeltes lugusid segamini pannakse? Saan aru sellest, et üks on originaalkeelne cover, mis on nii hea, et seda lihtsalt ei saa plaadilt välja jätta! Kellegi tähtsa luuletaja lüürika kasutamine võiks olla samuti vabandatav. Aga lihtsalt üheksa lugu ühes keeles ja kümnes samas stiilis lugu teises. Antud plaadi kontekstis jäi see mulle mõistetamatuks. Mis muidugi ei tähenda ju, et see kuidagipidi halb oleks! Vastupidi, tõstatab küsimusi ja tekitab salapära! Pagulaskvoot?

Lugudest endast. Kuulasin ühe korra. Kuulasin teisegi. Kuulasin mitme nädala jooksul iga päev seda plaati. Lähenesin asjale igast aspektist, erinevatel aegadel, kõrvaklappidest, läbi suurte kõlarite! Väga huvitav, mitte ükski lugu ei jäänud meelde! Iga kord kuulaksin seda plaati nagu esimest korda! Ma ei suuda seda kogemust mitte kuidagi sõnadesse panna. Väga korralik plaat! Väga hästi tehtud lood! Kõik on olemas! Ma ei oska mitte millegi üle otseselt viriseda! Hakkasin lugusid lahti harutama ja ikka ei midagi produktiivset! Ja siis ilmus kassett.ee portaalis poistega intervjuu ja ma oleks nagu valgust näinud! Just siin see iva ongi, nad on proovinud siit ja sealt kuuldut järgi teha! Proovida, kuidas oma näppude vahel see kõlama hakkaks! Need on küll WTF’i originaallood, kuid samas pole ka!

Kokkuvõtvalt ütleksin, et Argo ja Erki on väga korraliku plaadiga hakkama saanud! Fännidel ja entusiastidel on see üllitis ammu olemas, neile pole enam midagi lisada! Teistele aga ostusoovitust ma veel ei annaks, sest sellisele lihtkodanikule nagu mina jääb midagi veel puudu.  Aga kuna nad on töökad ja nutikad poisid, siis minu selgeltnägemisvõime ütleb, et järgnevad WTF’i albumid on kohustuslik muusikavara, mis lisaks karvikule ka lihtsakoelise muusikakuulaja käima tõmbab! Jääme ootama nende suurt tulevikku!

Kauaoodatud kaunikene – Lindemann “Skills In Pills”

Õigel Maarjamaa neiukesel on nüüd kindlasti käekotis ühele asjale vaja ruumi juurde tekitada ja selleks on suve lõpus ilmunud Lindemanni plaat “Skills In Pills”. Ja just käekotis, sest plaat on liiga väärtuslik, et seda automakis hoida… kes neid pisaraid ära jõuab pühkida, kui aken sisse visatakse ja muusikakogu pistuuri pannakse? Miks me sellest albumist alles nüüd juttu teeme? Noh, esiteks, head asjad võtavad alati aega. Ja ootamist. Ja seedimist. Tegelikult olid kõigil BHGS liikmetel sabad rõngas kui Peetri ja Tilli ühisprojekti esimene üllitis üldse netti lekkis, mis sest et sekundites mõõdetavate lühijuppidena. No saaks natukenegi… no saaks aimu… no kuidas ikka on ja kas ikka on ja kuhu ikka kõlbab. Oi, millised olid ootused nende kahe geeniuse suhtes, ikka suured-suured! Ja me ei pidanud pettuma. Mehed, kes Rammsteini, Hypocrisy, Paini ja mitmete teiste special-projektide edu tarbeks oma hinge panti pannud ning selle eest koormate viisi kõrvu paitavaid kiidusõnu pälvinud, ei vea alt.
Esiteks, teadsime kohe, et midagi mitte roppu sealt ei tule. Polnud üldse variantigi. Teiseks, teadsime kohe, et midagi mitte halba sealt ei saa tulla. Kolmandaks, teadsime kohe, et Peetri muusikaline anne ja Tilli geniaalne mõtteviis sõnu ritta panna tõotavad parimat. Neljandaks – mis seal salata, teadsime kohe, et tegu on projektiga stiilis you either love it or hate it. Kuulajad jagunesidki kahte leeri ja meie kuulusime esimesse. Hoidsime Eestis lippu kõrgel ja ei olnud augustikuus Metallioniski kiidusõnadega kitsi. “Skills In Pillsi” annab üle biitida, ootame huviga!

Erilist tähelepanu palume pöörata ainulaadsetele, kunstilistele ja too-sick-to-exist plakatitele, piltidele ja plaadi vahelehtede kujundusele, mida agaralt veebis levitatakse ja millel mehed ise täies mahus kaasa löövad, viimastki vinti üle keerates. Ja kui sa seda plaati kuulad, siis keskendu. Pane silmad kinni ja kuula sõnu. Esimese loo juures võib juba tunduda, et liiga ropp sinu jaoks. Ära siis edasi kuula, sest ilmselt sulle ei meeldi. Kui aga tunned näole tekkivat muiet ning kerget samastamist oma veidra maailmapildiga, saab sellest ilmselt üks sinu lemmikalbumeid ever.

Sombusel ja pilkalt pimedal sügisperioodil juhtus minuga tore intsident, millele mõeldes irve suult siiani kaduda ei taha. Sõbranna sõnastas selle nii: kogemus, kuidas ühel korralikul daamil on automakis ikka üks rämeropu sõnumiga plaat, millega sulnis noormees oimetuks lüüa ja igaveseks minema hirmutada. Viisin nimelt sõpra koju ja juttu tuli Rammsteinist, mis parasjagu R2 eetris mängis. Dialoog nägi välja umbes säärane:

  • Poisterahvas: “Issand, sellel Rammsteinil on mingi uus lugu väljas. Mmm… mingi abort… no issand kuidas keegi saab sellist lugu üldse kirjutada?! Ma ükspäev kuulsin, jube!”
  • Mina: “Eeee… Praise Abort või? See tegelikult pole Rammsteini lugu.”
  • Poisterahvas: “No ma ei tea nime, aga need sõnad olid nii koledad!”
  • Mina (rõõmsalt): “Ooot, see lugu või?” (Panin Lindemanni plaadi mängima, mis just puhtjuhuslikult kuude viisi automakis nagunii kedranud oli.)
  • Poisterahvas (hämmingus, ei julge otsagi vaadata): “… on jah see lugu. Sa kuulad sellist asja või?”
  • Mina (entusiastlikult): “Jube äge lugu ju! Sa videot oled näinud, see on veel kihvitim, täitsa haige! Ma pärast saadan sulle lingi.” Saatsin. Siiamaani pole noormehest miskit kuulda olnud. Facebooki sõbralistist diliitis ka ära mu. Täielik feil… nooooot.

Nightwish on tore asi küll, aga Golden Showerit ikka ei tee. Mis me sellest järeldame? Tänapäeva iseteadlikud naised tahavad rohkem robustsust, vulgaarsust ja otse ja omadega ütlemist. Ära karda, me ei jookse minema. Pealegi, Lindemann on isegi jooksutreeningute saateks väärt kraam. Ja ausõna, mul pole alati sitt muusikamaitse olnud – isand Mopi väärt kogust olen nii üht kui teist kvaliteetkraami leidnud.

Aga nüüd plaadi lugude juurde. Kõik 11 lugu on omamoodi ja kaasahaaravad, panevad jala tatsuma, teevad meele helgeks ja edastavad iroonilisi sõnumeid elust enesest. Seda kõike Tilli tugeva ja kindla, massiivse vokaaliga. Toon välja mõned oma lemmikud. “Skills In Pills”, albumi nime kandev avalugu räägib kõikvõimalike medikamentide manustamisest. Iga tõve jaoks sukeldume tänapäeval ravimitööstuse orjusse, liig kergekäeliselt. Ja tõbe ei pea ilmtingimata päriselt olemagi, kõik läheb lõbusaks. Sul on probleem? Laksa üks tablett sisse. Sul pole probleemi? Ilmselgelt on sul midagi viga, stress vist. Laksa ikka üks tablett sisse. Võtab mõtlema. All the grief is fun. All the rain is sun.

“Ladyboy” pakatab seksuaalsest energiast ning maailmas aset leidvast seksuaal(vähemuste)kultuurist, aina kerglasematest elukommetest ja võib vist öelda et võikusest, ükskõiksusest ja tahtest kõike proovida. Why should I love when I can have fun?

“Fish On” sai teise trackina endale video, milles leidub palju paljaid naisi ning mille süžeest aru saamiseks peab veits keskenduma. Ja pärast selle nägemist mõtled nagunii WTF? Jättes video kõrvale, on tegu minu isikliku lemmiklooga. Suurepärased sõnad, suurepärane sõnum ja kõik nii lihtsalt ära öeldud. Ürgne ja konkreetne. Eks see naisteskäik olegi nagu kalalkäik. Doesn’t matter black or blond, I throw my worm into the pond. Some are bigger, some are small, I don’t care I catch them all.

“Children Of The Sun” ja “Home Sweet Home” on pisut verdtarretavad ja kurva alatooniga, justkui igatsust täis. Aga järgmine väärt lugu on kindlasti kiire ja võimas “Golden Shower”, mille sisu ma siinkohal tõlkima ei hakka, aga olgu öeldud et emale-isale ei ole vaja selle loo väärtust promoma hakata. Ja mõned mitte nii hea huumoriga sõbrad soovitaks ka säästa. Muidu hakkavad veel imeliku pilguga vaatama ja sünnipäevakutsetest võib ainult unistada. Selle ja siis “Skills In Pills” lugude näol olla tegu Rammsteini frontmani Tilli isiklike kogemustega. Minul need kujutletavad pildid enam ilmselt kunagi mälust ei kao.

Jõuamegi “Yukoni” juurde, mille tooksin teise erakordselt esiletükkiva palana välja. Ilus muusika ja eks kuulajast sõltu, mille või kellega ta seda sõnumit samastab. Ridade vahelt lugemine võiks üldse olla selle albumi peamine märksõna, kergelt spooky ja provokatiivne takkapihta. On nii nagu on.

Plaadi esiksingel “Praise Abort” tekitas sotsiaalmeedias suurt negatiivset vastukaja ja ega asjaosalise endi sõnavõtud seda just kergemaks teinud. Selle loo video näol on tegu kindlasti märkimisväärselt iroonilise, haige ja samas kvaliteetse lõpptulemusega, mille kord elus võiks raskemuusikasõber ikka ära kaeda.

Tõsised Rammsteini fännid pole loodetavasti väga pettunud, aga Till nägi tõepoolest kõvasti vaeva, et paladele ingliskeelset väljendusvarianti leida ja on seda intervjuudes palju esile toonud. Peter Tägtgreniga kahasse leiutatud muusika peaks olema mokkamööda nii Paini kui Rammsteini fännidele, tegelikult on tegu üllatavalt toreda ja võimsa koostööga, millele võiks vabalt järgneda veel album(eid). Ega’s nasty ja kinky siit maailmast kao! Ja Bitch Hard Girls Squad on valmis omajagu pappi maksma, et seda kraami suurel laval näha. Selline unistus siis.

music-till-lindemann-peter-tagtgren-hypocrisys