Kontsert

Rein Rannapi rokkooper “Nurjatu Saar”

20171102_145351

Ma ei ole eriline muusikalide ega ooperite fänn, kuigi mõnda “West Side Story” laulu võin ka unepealt ümiseda. Siiski, aastat-üheksa tagasi käisin Tartus vaatamas “Ruja” rokkooperit ja see oli nii hea, et ostsin isegi etenduse DVD. Selle vaatamiseni pole ma küll tänaseni jõudnud, aga kui mõnel etendusel on Rein Rannapi käsi mängus, siis ilmselt igavat lavateost karta ei tasu ja sestap seadsin ka eile sammud Nokia konserdimajja, et Rannapi uut rokkooperit vaadata.

„Nurjatu saar” torkas silma väga ägedate tegijatega. Libreto autoriks oli Andrus Kivirähk ja tõepoolest, milline vaimustav tekst! Päriselt. Pisike vimka siin-seal, mõni sõnamäng ja alles etenduse viimasel hetkel sai selgeks, et tegemist on justkui Suure Töllu ja Pireti kohtumislooga. Vimkadest rääkides, siis kohas, kus Kristel Aaslaiu mängitud Birgitta-Piret kõvasti lubab, et kuna mees maja ehitada ega põldu künda ei oska, siis hakkab ta edaspidi kõiki neid töid kalli mehe asemel tegema, turtsatasin ilmselt üsna kõvasti naerma. Sellised me naised oleme, ilusad ja andekad, „emme tööriistakast” ei tähenda enam ammu meigikohvrit.

Igatahes, stsenaarium ise oli lihtne: viikingipealik Rullo (kelle nimega assotsieerusid kohe viikingi-seriaalist tuttav Rollo ja eestipärane rullnoklus) on jõudnud Saaremaale, vangistanud seal (viimase) vanapagana Uude ja nüüd käib ning külvab hävingut. Julge sepp Vesse, kes armub kaunisse Hallatüdrukusse, astub Rullole vastu. Ameerikalikku õnnelikku lõppu küll ei ole, kuid mõtlemisainet sellegipoolest.

“Nurjatu Saar” oli visuaalselt väga kaasahaarav. Kostüümid ega lavakujundus ei olnud väga keerulised, kuid tulemus oli äärmiselt nauditav. Võtame või seiga, et videoekraanid, millelt laval toimuvat lähemalt sai näha, ei olnud klassikalised ekraanid, vaid pilt kuvati hoopis lava äärtes olevatele valgetele kangastele. Isegi mets, rohelises kostüümis inimesed lihtsate puukujudega, olid igati paslik tagataust. Teurastajad seevastu olid kohe kõhedusttekitavalt ägedad. Tundus, et kõik, liikumisest materjalideni, oli päris põhjalikult läbi mõeldud. Näitena võiks tuua Teurastajate esimese tantsu, kus tegelased olid seljaga publiku poole, kuid maskid olid kuklapoolel peas ja kokkuvõttes oli äärmiselt tõetruu ja ebamaine, isegi pisut häiriv lombakate tants.

Plusspunktid muidugi näitlejate eest. Marko Matvere (Rullo) on üks mu lemmikuid siit kodumaa pinnalt – lihtsalt suurepärane esitlus! Tulehaldjas Lauritsa rollis oli Metsatöllust tuttav Markus Teeäär – respekt, Markus! Kui millenniumi alguses Linnahallis Metsatöllu nägin, ei oleks ma ka kõige imelikumas fantaasias arvanud, et sind kunagi ooperisolistina näen! Mõnusalt susisev etteaste, nagu tulehaldjale kohane. Vanapagana rollis astus üles Tõnis Mägi – taaskord, alates ajast, kui „Koitu” kuulsin, toob ta hääl mulle ikka ja jätkuvalt kananaha ihule. Lenna Kuurmaa oli Hallatüdruku rollis lihtsalt „nii nunnu”, Andrus Albrecht oli täiesti veenev Uude veidi tossikesest poeg Tölpa ja Ott Leppland oli oma suurepärase kehaga väga sobiv sepa osatäitja. Mis aga Kristel Aaslaidu puudutab, siis taaskord – wow! Südikas, julge ja vägeva häälega – tahaksin küsida, kas rollid olidki kirjutatud neile konkreetsetele inimestele või sobitusid osatäitjad hoopis niivõrd sujuvalt nendesse rollidesse?

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Nokia kontserdimajas enam “Nurjatut Saart” ei mängita, siis kui tulevikus peaks avanema võimalus seda etendust vaadata – soovitan soojalt!

Advertisements

DND ja Põlva. Justnimelt Põlva!

…sest milleks minna otse, kui saab ringiga. Milleks minna DND uue plaadi esitluskontserdile kodusesse Tallinna, kui valikus on palju eksootilisemaid kohti. Näiteks Põlva.

Juba teekond ise oli huvitav. Kodus istud taksosse ja sõidad kontserdile. Linnatuled, vihmasadu, palju närvilisi inimesi. Teekond Põlvasse oli palju rahulikum. Lumi ja lõputu maantee. Õhtupimeduses Tartust Põlvasse sõites nägime teel vaid loetud arvu hingelisi, enamus neist olid muideks loomad. Otseses, mitte kaudses mõttes. Kitsed ja rebane. Põlva kultuurikeskus asukoha reetsid rahvamassid selle juures, täpsemalt umbes viis suitsetajat kultuurimaja ees.

Ja teate, Põlvas oli mõnus!

V_1a

Kontserdikohaks oli legendaarne Põlva kultuurimaja ruum, kus kunagi 90ndatel tegi suuri tegusid Eesti esimene lumelauaklubi Mässer. Sisuliselt võib neid klubi Undergroundi asutajateks lugeda. Igatahes, kontrast kultuurimaja ja klubiruumi vahel oli huvitav. Klubiruum oli undergroundlikult mõnus. Baariarve oli väike, sest hinnad olid rahakotisõbralikud. WC-d olid puhtad, kultuurimaja ikkagi. Rahvas oli hoopis teistsugune, vahetum, igas mõttes. Kohati ka rohkem äärmustesse laskuv. Helimees tegi tööd hingega ja ka valguse osas ei saa külastajana midagi ette heita!

Sibyl Vane on koos DND-ga palju koos mänginud, kuid miskipärast vaatasin neid huviga, mitte möödaminnes, alles Põlvas. Mõnus! Selline positiivne energia ja nii mõnus vokaal! Kui peaksin kirjeldama ideaalset naisevokaali rokkmuusikas, oleks see justnimelt Helena vokaal – madal ja jõuline. Kitarrid juurde ja pole raske arvata, miks DND ning Sibyl Vane niivõrd harmoonilise duo moodustavad.

v_2

Ja peasüüdlane, DND, oli mõnus! Mulle meeldis kontserdi ülesehitus – eelmise plaadi „Tulede säras“ esitluskontserditel oli kontserdil lugude järjestus suures joones sama, mis plaadil ja kuigi see oli väga hea järjestus, puudus üllatusmoment. Seekord oli teistmoodi ja vahele oli põimitud ka vanemaid laule.

v_3a

Äge oli, kuidas Andrease käes vaheldusid erinevad pillid, kitarrile lisaks nägi ka balalaikat ja tamburiini. Andis kontserdile värvi. Nii heli kui visuaali mõttes.

v_4

Kui nüüd negatiivsest rääkida, siis ruumi konstruktsioonide eripärast (Underground asub Kultuurikeskuse pöördlava all) tingituna oli lava esiosas post. Mitte selline väike postike, vaid korralik jäme post, mis lõikas lava täpselt kaheks. Visuaalselt tegi see bändi jälgmise raskeks ja tundus, et ka bändiliikmeid ennast häiris see pisut. Seisad vasakul ja vaatad lauljat-trummarit. Siis kõnnid paremale ja näed, et ka kitarristid on kenasti olemas. Ühtset tervikut ei tekkinud. Oleks tahtnud korraga vaadata Andrease pisut eemalviibivat pilku ja Eddie äratuntavat, veidi ettepoole kummardunud poosi. Näha Robi pikka kuju ja tõsist nägu ning taamal Raido trummimängu. Kas ta istub? Kas ta seisab?

v_6

Kuid, sellegipoolest oli tore. Vedasime kontserdi-eelselt kihla, palju kontserdile rahvast tuleb. Piletihind oli ilmselt väikse koha jaoks krõbe ja see toimis – kontserdile tulid enamjaolt inimesed, kes bändide vaatamisest ka huvitatud olid. Ja see rahvaarv, no ütleme nii, et see ületas meie optimistlikumad prognoosid.

v_5

Seega, soe soovitus – mõnikord on täitsa mõnus sõita oma lemmikbändi kontserdile hoopis võõrasse linna. Huvitavad elamused on garanteeritud. Edu ja jaksu DND-le nende jätkuval plaadiesitlustuuril!

v_7a

 

 

 

Hard Rock Laager 2017

Hard Rock Laager 2017 – tehtud! Heakene küll, mitte tehtud, vaid käidud ja nähtud ning suur aitäh tegijatele!

niisama3v

Lõppenud Laager võlus mind ennekõike mõnusa kodumaiste bändide nimekirjaga. Väga kahju, et nägemata jäi Psychiatric Ward, Laagri avapauk. Õigupoolest Tallinn-töö-ummikud-vihm mõjusid kokku nii, et esimene bänd, mida nägin, oli Dead Furies. Ja kahjuks ka ainult teist poolt etteastest. Õnneks piisas sellest vähesest teadmaks, et ma tahan neid näha veel ja veel. See oli suurepärane, milline energia!

deadfuries1vmv_deadfuries2v

Herald on kvaliteet. Tõupuhas heavy metal, made in Estonia. Muhe vaatamine-kuulamine. Mõjub ühtemoodi kaasahaaravalt nii kapihevikale (väike hevipisik pesitseb mul südames juba vanadest aegadest) kui tõsimeelsele hevifännile. Plusspunktid tulevad lisaks eestikeelsete tekstide eest.

herald1vmv_herald3v

Goresoerd – kindel kvaliteet, taaskordselt. Oled nüüd fänn või mitte, ka seda bändi on lihtsalt mõnus vaadata kontserdil. Kõik toimib sujuvalt ja live on viimaste detailideni paigas. Valgus, muusika, riietus, lavaline olek-suhtlemine nii omavahel kui publikuga. Kõik.

Goresoerd1v

Tankisti ajal tundsin, et olen vanaks jäänud. Miks? Sest esimest korda Laagri ajaloos vaatasin bändi ja mõtlesin: “Huvitav, nooruslikult uljas suhtumine-suhtlemine!” Mine või passi vaatama, aga Tankist jäi meelde, igatahes.

tankist1vtankist2v

Val Tvoar – võrreldes varasemate herr Tarvo Valmi projektidega tundub Val Tvoar mulle kuidagi küpsem. Bändist õhkub rahulolu – kõik on hästi ja nii peabki olema.

valtvoar1vuusmv_valtvoar2v

Condescension – see ei ole üldiselt minu teetass, kuid huvitav vaadata igatahes.

mv_cond1vmv_cond2v

DND andis järjekordse suurepärase kontserdi. Kes vahetab lugude vahel lavakostüüme, kes kitarre. Eriliselt jäi kummitama uus lugu “Kontserdilt koju” (kui see nüüd õige pealkirjaga sai nimetatud), kuidagi rusikana silmaauku oli see laulutekst. Üleüldse, muusika kõrval kiidaksin DND tekste – mõjuvad kohati nagu väike filosoofiline mõtisklus. Seinad me vahel, tunnete lagi… (loost “Rong”).

DND2v

Asphyxi läksin vaatama puhtast huvist, kuid wow! Kiire, korralik, täpne ja suurepärane esinemine!

mv_Asphyx1

Showeri kohta olen kuulnud vaid legende. Nende esinemine oli selline, nagu olin mõnes mõttes oodanud: sain aru, miks on legendid tekkinud ja oli kaasahaarav küll, samas oli ka näha, et on kaua lavalt eemal oldud, näiteks need väikesed tühjad pausid lugude vahel. Ja üleüldse – kas Sven Valdmann on leidnud ajamasina, mis aega ei peata, vaid ka tagasi kerib?

shower1vmv_shower2v

Arcturuse ajal vajasin väikest pausi. Geniaalne ja hullumeelne üheskoos, tõepoolest, kuid samas väga intensiivne. Meeldejääv!

arcturus1av

Loitsu matus oli kordaläinud, tundus vähemalt nii. Kuidagi pidulik oli, kõik pealtvaatajad seismas kui üks mees pinkidel püsti, terve kontserdi. Ja natuke oli ka kurb ja samas oli ka hea meel, et selline bänd meie väikeses skenes üldse on olnud. Aitäh!

loits4vloits3v

Katatonia esinemist ma natuke pelgasin. Nii “esimene” kui “teine” Katatonia ajajärk on mulle meeltmööda, viimase kümne aasta looming aga ei ole suutnud jäädavalt kõnetada. Õnneks oli hirm asjatu, ka uued lood kõlasid kontserdil kaasahaaravamatena kui plaadilt kuulates. Ja kui veel “Evidence” või “Teargas” esitusele tulid, no täielik nostalgialaks. Positiivsete uudistena ka seda, et HRL kavalehelt võis väiksemas kirjas lugeda, kuidas Katatonia 4. detsembril Tapperisse esinema tuleb. Aitäh, aitäh, aitäh! Is this your way of telling / Another has been found / Now I know it’s teargas in my eyes ❤

katatonia1vkatatonia2v

Elu-olust rääkides, siis kõik oli hästi. Toiduvalik oli hea ja eriti meeldis ühele meist üks võileib. Justnimelt võileib, mis oli elu parim võileib. Metal Meals võileib. Hakka või kahetsema, et ma samas telgis pakutud grillitud kanasüdamed vahele jätsin.

-“Mis sulle selle aasta Laagris siis meeldis?”

-“Võileib!!!”

Jooki oli (NB! Pohmakas! Palun järgmisesse Laagrisse kast alkovabat siidrit ka kaasa võtta, aitäh! :*) ja käsitööõlut oli. Oli plaate, oli riideid, kõike, mida vaja. Muda oli ka, täiesti piisavalt kohe. Vihma sadas ainult reedel, ja ka siis õnnestus täielikku paduvihma vältida.

niisama1vniisama_n

Jah, kõik oli lihtsalt suurepärane. Suur kummardus ja kniks korraldajatele. 29-30. juuni 2018 võib vist juba kalendris punase südamega tähistada, jah? 😀 ❤

katatonia3v

 

 

 

 

 

Dark Tranquillity ´Atoma´tour – an enchanting concert in Tallinn!

If I was forced to name only one metal genre as my favorite, it would probably be melodic death metal. The Gothenburg style. So, when Dark Tranquillity and the ´Atoma´ European tour arrived in Tallinn, staying at home was no option.

Unfortunately I missed the first opening act, Nox Vorago. Everyone I met later said, they were really good. Oh well, powdering my nose took longer than expected. Speaking of powdering, I probably should have packed a pair of earplugs to my purse as well, along with the powder and lipgloss. Like, seriously  – speaking about the second opening act, Nailed To Obscurity, was their sound engineer a drummer by any chance? The sound was killing me, I had to watch the band as far from the stage as possible, because my ears hurt. Maybe it was their music in general, that needed more low tunes. Anyway, the first couple of songs I watched from the audience were interesting. I mean, not my cup of tea, but the music and the way only back lights were used, so only foggy shapes of bandmembers were visible, it was kind of mesmerizing.

1

Nailed To Obscurity

Speaking of the headliner, Dark Tranquillity has always had strong live performances. They are really, really good on stage. No exceptions.

1a

Dark Tranquillity

This time, the first thing that struck me, was their sound. Wow! Such a clear sound, almost perfect! The way you could hear all the little details, keyboards, guitars, incredible!

2

Dark Tranquillity

I think Mikael Stanne has such a good voice, even his growls have this undefinable clarity in it, during live concerts as well. The music and his voice, well, they were in a perfect harmony.

3

Dark Tranquillity

Now when talking about Mikael Stanne, damn, he is such a powerful frontman. The way he captures the audience, it’s outstanding. Small gestures, smiles – the guy owns the stage!

4

Dark Tranquillity

Actually, everything was capturing. The background videos added a nice finishing touch. Guitar players, despite being new ones, fitted nicely into the band. They tried really hard, and suceeded. I was there for the show and the show was great!

5

Dark Tranquillity

In conclusion I’d say, for me it was probably one of the best concerts of the year! Band members, songs, sounds, show, everything was in place. So here’s my suggestion – when DT arrives in your town, make sure you go see them, even if you’re not a fan. They will engage your attention and I’m sure you will like the show. It’s simply enchanting.

7

Dark Tranquillity

For two days now, I’ve been singing:

It was solid
Yet everchanging
It was different
Yet the same
So I starve myself for energy…

Thank you Tõnis & Bad Promotions!

Text and photos: Bitch Hard Girls Squad

Pain – ´Coming Home´concerts in Tallinn & Riga

I have a confession to make. Know those groupies, constantly going to some band’s concert, throwing bras on stage and perhaps even following the band’s tour bus for no reason. Well, that’s not us! 😛 But we do love Pain, so here’s another gig review! 😀

4

So, Pain had a gig in Tallinn on April 17th and the next day they played in Riga. Needless to say, we went to both concerts. Well, when Pain is in your hometown, you simply cannot stay at home. In Riga, the truth is, we just love the venue, club Melnā Piektdiena, and also a little vacation was more than welcome.

2

Everything was just great. The guys were in a good mood, the crowd was in a good mood – need more Mondays like that.

3

And of course – Peter Tägtgren is such a rockstar on stage. Purely awesome!

6

The vibe was good and Jonathan, who was covering for André, really blended in. Good job!

5

The setlist was a bit different than on the Helsinki gig, where we went last year. More old songs, or so it seemed.

9

Again, guys were in a good shape and I think, the audience loved every minute of the show. Some more crazy ones even started a mosh pit, modest one though.

8

In Riga, it seemed that the guys were having more fun on stage. Little gestures, facial expressions. For the balance, audience was more serious I think. No, they did like the gig, just that in Tallinn it seemed more fun.

7

And it’s always a pleasure to visit Riga. We love Melnā Piektdiena club! It has a nice stage, comfortable area where to sit and watch the shows (and drink afterwards), nicely supplied bar and clean restrooms. Seriously, I think it is one of the nicest clubs nearby.

10

So, thank you Tõnis, thank you Sergejs  – for organizing the concerts!

Thank you Pain, it was just awesome to see you again! You guys rock! \m/

Text and photos: Bitch Hard Girls Squad

Päev, mil viikingid vallutasid Tallinna

On esmaspäevi, mis on teistest paremad. Üleeile oli näiteks üks selline päev, peale pikemat pausi sai taas Rock Cafes käidud.  Amon Amarth ja Grand Magus – kontsert, mille kena kuupäev 12.12 oli mul juba pikalt kalendris punaseks tehtud.

Rikkudes kõiki traditsioone, jõudsin isegi soojendusbändi ajaks kohale. Võib öelda, et olin üllatunud – Grand Magus on bänd, mida kuuldes küsin a-la-ti: „ Oot, mis bänd see mängib?“ Nojah, nende esinemine oli igatahes meeldejäävam kui plaadid ja rahva suutsid nad käima tõmmata küll. Rahvast, muideks, oli päris korralikult ning põnev oli vaadata, kui palju noori oli kontserdil. Kõlan nüüd nagu rokivanaema, aga äge noh! Sellised 18 pluss-miinus mõned aastad. Oli see vanusepiiranguta kontserdi tulemus? Ei tahaks siiski uskuda. Või ei ole mina lihtsalt ammu õigetel üritustel käinud? Tulles soojendusbändi juurde tagasi, siis kiidusõnad bändi frontmanile. JB on laval väga karismaatiline, väga hea oli jälgida. Viisakas, kuid jõuline. Ja milline hääl! Plusspunktid muidugi habeme eest!

1a

Habemed olid üldse kontserdit läbiv teema. Kellel kuidas hoiab ja kes kuidas hooldab. Ja igal vähegi lugupidaval härrasel ja vanal tuttaval oli habe ees. Möödunud movembri tulemus? Viikingite värk?

Viikingitest rääkides, Amon Amarth oli laval lihtsalt muhe. Nägin neid kunagi Tšehhis ja mäletan, et väga äge kontsert oli. Seekord sellist wow-efekti ei olnud, kuid muhe oli igatahes. Bänd oli muhe, publik oli muhe ning isegi heli- ja valgusmehed olid sellised muhedad habemikud, kes tegid tööd, võtsid vahepeal pisikese terava ja nautisid kontserti.

5

Või siis näiteks laulja Johan Hegg, välismaine koopia kohalikust ja tuttavast Mart Kalvetist. Stiilse habemega, muidugi. Muhe, nagu Kalvetki. Mulle meeldib, kui lavalt publikut kiidetakse (p*sse-saatmise asemel). Kahtlen küll, kas Eesti publik siiski just Euroopa ägedaim on, aga isegi kui sama juttu järgmisel päeval järgmises riigis räägitakse, kõrvu paitab see ikkagi.

3

Või see, kui välismaine artist oskab mõne sõna kohalikus keeles öelda. Isegi kui sõnadeks on ainult „Aitäh, Tallinn!“ Hiljuti nähtud intsidendi valguses, kus lavaletulnud teadvustaja ei suutnud kahel (minu jaoks äärmiselt erineval) kohalikul metalbändil vahet teha, tundub selline žest Amon Amarthi poolt mitte klišeelik, vaid kohe eriti tore. Ja rahvale muidugi meeldis ka.

8

Kitarristid ei saanud ka alla jääda. Ei habemete ega lavaliste oskuste poolest.

2b

Trummar tegi ilmselt aga kõrguserekordeid. Viikingilaeva polnud, selle asemel mängis ta mingisuguse kiivri-kujutise otsas, kuid vähemalt ei saanud kurta, et trummar oleks teiste bändiliikmete varju jäänud.

4

Ühesõnaga, kontserdiga saab rahule jääda. Minu jaoks olid Amon Amarthi lood veidi üksluised, kuid ilmselt õigel hetkel toimivad need päris hüpnootiliselt. Kena balansseerimine Göteborgi metali ja plastmassmõõga hevi vahel.

7

Kniks ja aitäh, Viesency! Järgmiseks siis Sabaton?

Pildid ja tekst: Bitch Hard Girls Squad

 

Pain. At its finest in Helsinki – a gig review

Kitty: I’m always quite sceptical when one of my old favorite bands is about to release something new. Usually the old gold is tough to beat and in my eyes it hardly ever does (mind Nightwish, Sonata Arctica, COB and Katatonia). It’s hard to create something even better, once so much awesomeness has been released already. There are few exceptions, of course. Latest album from Pain, for example  – can’t say that this one here is lame, cause it’s not! I do have long wires (note: Estonian aphorism, means that information takes a while to process), so I need some time to get used to it and might just „get it“ by the time for their next release.  Therefore, I’ll skip the audio and focus on visio.

Pandora: As I’ve mentioned before, Pain is the only band whose albums I would buy before hearing a single new song first. For me, Pain represents a certain level of quality and I’ve never seen them giving a crappy show. Pain seems to be quite popular in Finland – five sold out concerts out of six, not bad! I wonder how many fans we have here in Estonia? Not many, I’m afraid, which is odd. Step up, step out, wherever you are, we must get that band here at once! It has been more than 10 years since they played here! About their latest album – I did „get it“ and it gets even better with every run.

pain3

Kitty: Our squad has been following Pain for about 10+ years now. Gone to concerts, taken pics in backstage. Somehow it turned into sort of a tradition, to take pics with the band or just Peter. Quite a few of them has piled up by now and I must say, browsing through those pictures, that although we have aged somewhat gracefully (some less), that dude has not aged a day. Fucker. Coming back to the gig in Nosturi, once more we did not walk out disappointed. I think Peter will be jumping up and down on stage at the age of 60+, or at least I hope so. Much like Blackie Lawless – can’t really tell that time has taken a toll on him. And to think that off the stage he is such a normal, leveled guy. Very decent. Broad-minded. Not a diva.

Pandora: Sorry, you meant his stage performance, I believe? If at WASP gig I would prefer to gaze at the stage from afar, in Pain’s case I could not be close enough. Peter Tägtgren is in such a savory shape, I must say. Perfoming while ill, he had plenty of steam to fill the stage. Even vocals did not fail, since the sound is somewhat hoarse on the new album anyway.

Kitty: I did mean the stage perfomance, yes. Band gets better every time I see it. This time it might have been due to sharp young temp drummer or guitarist? Power was immence and nothing overlooked. Where the hell is that steam coming from? Although Nosturi was sold out, we managed to find best spot possible, on second floor. Highlight of this whole event was of course the second-storey stage dive performed by no other than Greger Andersson, fabulous Ragnar Lothbrok look-alike, their new guitarist (our video is available on Bitch Hard Girls Squad FB page, do check). Mistaken by us for a drunken Finn at first, followed by high-pitched screams a second later, he dove down into the crowd. That was insane!

pain12

Pandora: Band did have fresh wave of energy, it was purely awesome. Take Andre Skaug, for example. Some bass players just waggle there, plucking their strings… but not him. He showed a true meaning of stage presence. Watch and learn, boys, watch and learn. Sebastian Tägtgren, who was temping for David Wallin on that tour, started off somewhat modest at first, but picked up quickly as the gig went on. Well done! And then Greger Andersson, new guitar player – that guy is just nuts. Fits in perfectly. When he got upstairs to do the dive, I didn’t see who he was at first and was like – wtf, who are you, why are you trying to kill yourself by climbing over the railing and spilling my drink at the same time. When I figured out who he was and what he was up to, started to remind myself what the local emergeny number was. Classy AF! In a nutshell –  my favorite concert in 2016.

Kitty: Concert ended way too fast. Instead of getting our traditional photo together, we ended up just hanging out at our hotel lobby until 5 a.m. Some of the brave ones headed to the afterparty, but for us, hotel lobby with a fony fireplace and good company seemed so much more inviting.  After bar stopped serving us, lobby stopped serving us, a bottle of Valhalla from across the sea ran dry, it was time to call it a night.

pain15

Thank you, Pain, thank you Helsinki! It was such a perfect night to remember!

pain9mv

Text and photos: Bitch Hard Girls Squad ©