Intervjuu

Metal Travel Agency, palju õnne sünnipäevaks!

Metal Travel Agency tähistab sel reedel, 20. jaanuaril klubis Tapper oma 17. sünnipäeva. Otsustasin MTA eestvedajalt Riho Toomralt uurida, kuidas MTA-l läheb ja millised uued, põnevad reisid on kavas.

mta

*Palju õnne Metal Travel Agency sünnipäeva puhul. 17 aastat on uhke värk! Milline oli see kõige esimene reis, MTA nurgakivi?

Tere! Suured tänud õnnesoovide eest, seda läheb ikka tarvis! 🙂 Tinglikult võiks esimeseks reisiks nimetada 1989 aasta sõitu Black Sabbathi kontserdile Peterburis, kuhu sai mindud veidi kohandatud linnaliini Ikarus bussiga ja Moskvas sai ka käidud tol legendaarsel Metallica ja AC/DC livel ’91 sügisel. Pärast seda tuli aga ligi 10 aastat pausi vahele, et tegeliku MTA sünnipäevana ma ikka pean 22.01.2000 kui 13 inimest sai viidud Prahasse Queensryche kontserdile.

*Kui nüüd võrrelda, mis on nende aastate jooksul muutunud MTA-ga seoses? Uued bussid, uus seltskond?

Eks seltskond on muidugi vahetunud, aga mitte kõik ja viimasel ajal on tendents, et lapsed on suuremaks saanud ja vanematel taas võimalus minna, mida ka kasutatakse. Oma kunagiste klassi- ja grupikaaslaste lapsi on ka päris mitu reisile sattunud. Eks bussid ole ka vahetunud, need millega sai 2000 sõidetud, on juba vanarauaks läinud.

*Mind bussireiside ägeduses veenma ei pea. On isegi aastat-kümme tagasi MTA reisidel bussis saunaõhtuid ja diskosid peetud. Kuidas sa 17. aastat järjepidevalt vastu oled pidanud sellise seltskonnaga, või on viimasel ajal ka vaiksemad sõidud?

Sõidud on rahulikumaks muutunud tõesti, enam pole selliseid pikki 30-40 tunniseid järjest sõitmisi ja piirikontrolle, et voodist tõustes on ikka hoopis teine tunne edasi sõita. Seltskond jaguneb suures piires pooleks nn vanade olijate ja uute tulijate vahel, et seetõttu püsib ka olukord bussis paremini kontrolli all. Eks “must nimekiri” on ka olemas, et on ka tegelasi, kes kaasa ei saa. Valdavalt piisab muidugi hoiatusest, et kollane kaart on all, siis võetakse hoogu maha. 🙂 See seltskond ja need inimesed on mulle lihtsalt oma olemuselt väga sümpaatsed, ega muidu ei viitsiks nii kaua tegeleda selle asjaga.

*Kas ka MTA ajaloos on olnud masu perioode, kus metaliskene on madalseisus ja huvi reiside vastu vähene?

Eks masu puudutas ka mind, küll paariaastase viivitusega, et 2010 ei olnud suurem asi aasta ja 2011 ka, siis tuli tõusulaine ja paar-kolm aastat oli keeruline bussidesse mahutada inimesi. Nüüd on taas väike langus, mille põhipõhjuseks ma loen liiga head elu. Kui juba on raha, et lennata Austraaliasse, Ameerikasse ja Sri Lankale, siis ei ole lihtne mingi festivalireisiga seal konkureerida. Aga ma loodan, et see on mööduv ja samas kasvab alt peale uus põlvkond, kes pole veel käinud ja näinud, et eks siis sõidame nendega.

*Milline on olnud nende 17. aasta kõige meeldejäävam sündmus?

Ühtegi eriti meeldejäävat sündmust ei oska küll välja tuua teiste seast. Äkki see, kui meid Bulgaariast Big Fourilt tulles Ukraina piiril 12 tundi kinni hoiti ja mingit paberit nõuti, mida, nagu hiljem selgus, ei olnud õigust nõuda. Suursaadiku kaudu sai siis asju lahendatud ja lõpuks ikkagi edasi sõidetud. Eks sellised ekstreemsused jäävad ikka meelde.

*Kuidas uue hooaja reisidega lood on? Kas midagi on juba välja müüdud? Vaatasin, et ka kevade alguse „kohustuslik“ Metalmania reis on tagasi programmis?

Uue hooaja hitt on kahtlemata Guns N’Rosese kontsert Prahas, kuhu mul jäänud vaid loetud piletid ja kaks bussi praktiliselt täis paari-kolme nädalaga. Rohkem ei pane ka, kes peal see peal. Teistega on selline nii ja naa seis, kriitiline hulk inimesi igal pool olemas, aga võiks olla rohkem, et ei kujuneks sponsorluseks. Metalmaniagi ei ole kuigi popp, liig pikk vahe jäänud vist, fluidum lahtunud. Väikese seltskonnaga ikka käime ära seal.

*Millist uue hooaja reisi ootad ise kõige rohkem?

Ise ma ootan kõige rohkem seda, et bussid tuleksid täis ja et nad ilusti vastu peaksid ja ei laguneks. Ja et inimesed üritustega rahule jääksid ja järgmisel aastal uuesti kuhugi sõita sooviksid.

Palju õnne veelkord ja aitäh ägedate elamuste eest – ilma MTA festivalireisideta oleksid minu võimalikud tulevased memuaarid kindlasti palju igavamad. Jaksu ja edu uueks hooajaks!

 

Advertisements

Lembetu: „Kuulen, näen ja mõistan Loitsu muusikat nüüd hoopis teisiti.“

Esmalt väike mälumäng. Kes on pildil?

loits

Õige vastus on muidugi: LOITS

Reedel, 2. detsembril tähistab Loits bändi 20. sünnipäeva suurejoonelise sünnipäevapeoga. Loitsu viimasest kontserdist on möödas üle viie aasta, samas pidevalt justkui midagi vaikselt toimub – küll ilmub nende lugu mõnel kogumikul, küll avaldatakse hoopis Loitsu lugudest kavereid. Otsustasin Lembetult otse küsida, kuidas Loitsul läheb ja mis reedel Tapperis toimuma hakkab.

Lembetu, Eestis ja ka maailmas on rahutud ajad. Kalevipoeg ei ole saabunud korda majja lööma, kas hoopis Loitsule tundus, et nüüd on aeg ärgata?

Mitte Eesti pärast. Ikka nende pärast, kes jaksasid ära oodata! Maailmarahu meid ei koti.

Teie viimasest esinemisest on möödunud 5 aastat. Mida olete vahepeal sepitsenud? Aeg-ajalt tuleb Loitsu riidekraami müüki, mõnel kogumikul avaldatakse ka mõni vanem lugu ja vahepeal tegite isegi uue loo J.M.K.E. austuseks. Midagi susiseb, kuid aktiivsemat tegutsemist pole vist vahepeal olnud?

Õnneks ei ole jah. Vahel on mõnus diivanil istuda ja vaadata, kuidas kõik aina paremuse poole liigub. Sahtlisse on kirjutatud plaatide jagu materjali, aga ei ole vaja sellega liputama hakata kui aeg ei ole õige. Äkki nüüd on, eks varsti näeb.

Ajast rääkides, 20 aastat on pikk aeg – olete muutunud „noortest mässajatest“ korralikeks pereinimesteks. Mis on Loitsu juures muutunud?

Viimastest proovidest on selline tunne, et midagi ole muutunud. Aga tegelikult ju on. Arukamaks oleme muutunud. Oskame üksteisega läbi saada. Teame, mida võib ja mida mitte. Ja kui endast rääkida, siis kuulen, näen ja mõistan Loitsu muusikat hoopis teisiti. See on nüüd lihtne ja lööv ja täiesti iseenesest mõistetav. Nii nagu peab.

Uudiseid jälgides tundub mulle, et Kolmas maailmasõda on juba alanud. Kas on tekkinud tahtmine lauludesse põimida ka protesti või arvamust praeguse olukorra kohta?

Absoluutselt ei taha sellest kõigest laulda. Ja ka maailmaga ei ole midagi lahti. Lahti on inimestega, kes sellest aru ei saa. Päevakajalist punki ma enam Loitsu ei otsi, aga katkiste inimhingedega loodan, et tegeleme edasipidigi.

Mehhiko plaadifirma Azermedoth Records võttis nõuks Loitsu 20. juubeli puhul välja anda grenaderide laenlugudest koosneva albumi. Kuidas sellega plaadiga läheb? Kümmetkond lugu oleme kuulnud, millal plaat ilmub?

Ilmub Loits 20 sündmuseks. Nii on plaanid seatud. Viivitus on olnud suur ja sellest saate süüdistada ainult mind. Jah, olen süüdi! Tahaks kõike 101% pühendusega teha, aga selleks on elu liiga kiire. Seega annan endast parima, vähemalt 20%.

Olete aktiivselt proove teinud ja Näoraamatus said ka fännid arvamust avaldada, milliseid lugusid kontserdil kuulda soovivad. Kas kontserdil tulevad esitusele ainult vanad lood või on Loitsul ka midagi uut kavas?

Uut ei tule. Tegelikult andsime endale lubaduse, et enne ei esine, kui uus plaat on ette näidata. No ei ole plaati, murdsime lubadust, aga samas ei kahetse midagi. Eeldan, et keegi ei ootagi Loits 20 ürituse raames midagi uut. See võiks lausa narrina välja kukkuda.

See eelmine küsimus oli muidugi delikaatsem versioon küsimusest, mida olete ilmselt kuulnud sadu kordi ehk „millal uut kraami saab?“ Igatahes, räägi, millises koosseisus üldse lavale astute? Kas on ka üllatusi näiteks vanade bändiliikmete näol?

Loits on konservatiivne bänd. Ei mingeid üllatusi. Astume lavale vanas heas kooseisus, millega plaate teinud oleme. Kahju, et Kaido meiega laval olla ei saa, aga seda enam vanakool oleme. Uut tuleb siis, kui tunne on õige. Siis kui on uut vaja. Siiani ei ole vaja olnud.

Kas sünnipäevapeole tasuks tulla priskema rahakotiga ehk tulevad Tapperis müügile ka Loitsu vanad särgid, plaadid jm kraam?

Saab nii vana kui uut! Ja peale meie on oma letiga kohal nii Nailboard kui ka Hexenreich, seega raha saab mõistlikult raista! No ja alati ei olegi vaja osta. Võite ka niisama kõik raha meile anda, me ei pane kätt ette!

Lõpetuseks: Bitch Hard, lase tulla. Mida tahaksid intervjuule lisada?

Tulge lihtsalt kohale ja teeme ägeda mürgli. Mitte keegi ei oska hetkel öelda, kas kunagi midagi sellist enam juhtub. Las siis juhtuda nii, et elu lõpuni mäletame!

api