Intervjuu

Herald: Kindlasti tulevad Hard Rock Laagris esitlusele kõik suuremad hitid

Ilmateade lubab nädalavahetuseks vihma, vihma ja veel natuke vihma, kuid olen kindel: Heraldi etteastet Hard Rock Laagris vihm ei häiri. Õigupoolest võib see olla päris huvitav kogemus, vihmas moshida ja laulda: “Ajaratas pöörleb, masin veereb, järel roomikute jälg…” Nimelt on Heraldi “Masin” osutunud albumiks, mida mul on äärmiselt raske peast välja saada, mitu nädalat käin ja ümisen ühte või teist fraasi sellelt. Egert ja Sven rääkisid meile lähemalt, mis Heraldil hetkel käsil on.

*Kuidas Heraldil läheb? Valmistute suvekontserditeks?

Sven: Heraldil läheb üldiselt päris hästi, kurtmiseks pole küll mingit põhjust. Praegu käivad jah üsna intensiivsed proovid nii oma proovikas kui ka Tapperis. Tapperis paneme paika lavasoundid, katsetame tehnikat n.ö lahingutingimustes. Lisaks tootsime suveks kõvasti uut nänni, värvisime oma nännitelki ja tegime muid ettevalmistusi.

Egert: Ettevalmistused käivad, keelpilli osakond on vahepeal uuendanud ka oma arsenali mille testimine ja soundiotsimine käib.

*Kontserditest, siis milline on üldse olnud meeldejäävaim Heraldi kontsert? Mõne lapsepõlvelemmiku, näiteks W.A.S.P.-i soojendamine, või hoopis midagi muud?

Sven: Nende soojendamistega on see lugu, et meiesugune soojendusbänd on seal tihti koera staatuses. Korralikku soundi teha ei saa, backstagesse ei lasta (ei mahu), laval eraldatakse mingi väike nurgake jne. Nii et see pole mingi eriline meelakkumine. Üks meeldejäävamaid kontserte on minu jaoks eelmisel suvel toimunud ülesastumine American Beauty Car showl, kus lava oli pisut kehvasti tehtud, nii et sealt kallas vett trummar Jaanile krae vahele ja samuti ei saanud valesti paigaldatud lavakatuse tõttu valgustust sisse lülitada, kuna vihm sadas prosedele peale. Samas publik, kontsert ja fiil olid super!

Egert: Kuigi lapsepõlvelemmikute soojendamine on kindlasti tore ja mõnusa fiiliga lived, siis imelikul kombel kipuvad meeldejäävamateks konsadeks siiski kujunema need, kus on toimunud miskit naljakat või ebameeldivat. Mul on väga selgelt meeles, me viimane kontsert KiviPaberKääris, kus me palgatud valgusmees oli enne konsat liiast vägijooke tarbinud ning asi lõppes sellega, et lava ees vilkus vaid üks prose vahelduva eduga sisse ja välja. Valgusmees ei olnud lihtsalt võimeline seisma kahel jäsemel, veel vähem tuvastama viga valgustussüsteemis (milleks oli peakaabli ühendamata olek).

*Kuivõrd hoiate silma peal kodumaisel heavy metali skenel? On näiteks mõni uus bänd silma jäänud? Heavy tundub üldse Eestis olevat üsna vaeslapse rollis?

Sven: Mina püüan ikka natuke kursis olla ja kõiki uusi reliise kuulata. Heavy osakonnast pole paraku mingit uut kõrvaussi eriti nagu trehvanud. Samas on üsna häid uusi bände küll, aga tihti on nendega nagu noortega ikka – tekivad lahkhelid, minnakse tühja-tähja pärast laiali just siis, kui peaks hakkama rasket tööd tegema jne.

Egert: Tuleb tunnistada, et eriti kursis ei ole, kuid viimaseid positiivseid üllatusi oli minu jaoks Catnap, kuid millega nad hetkel tegelevad ja kas üldse veel koos, ei tea.

*Heraldi 15. sünnipäevaks valmis koos Tankeri pruulikojaga spetsiaalne Heraldi käsitööõlu, Masinaõli. Oli tegemist ühekordse ettevõtmisega või saab ka praegu minna poodi Masinaõli nõudma?

Sven: Tankeri pruulikoda tootis Masinaõli ikka päris mitu partiid, aga seda ma ei oska öelda, kas nad seda veel juurde teevad. Meil endal on veel paar-kolm pudelit laos, nendel on vist best before läbi – tuleb kähku ära kulistada! Mingi kerge jutt oli nendega, et teeks millalgi mingi uue õlle, aga tark ei torma – Heraldi 20. juubeliks seda teha oleks täpselt paras aeg.

*Ja Masinaõlist rääkides, siis kui palju õlut aitas kaasa teie viimase video „Heavy Metal Wakes The Beast (lõkkeõhtu live)“ idee tekkimisele / video valmimisele? 😀 Muhe vaatamine, igatahes!

Sven: No selle video puhul ei saa alahinnata meelemürkide mõju kogu tegevuse õnnestumisele. Meeleolukas reis loomakostüümides sai hoo sisse juba Tallinna lennujaamas, kui ⅘ bändist Hiiumaale võttepaika lendas. Ja edasi läks ainult lõbusamaks kuni lõpuks väsinud pillimehed Hiiumaa praami sööklast viimased õlled ära ostsid.

Egert: Õlle roll oli antud video (eba?)õnnestumise juures üsna suur. Tegelikult oli kohe algselt plaanis teha asi vabas vormis ja vaadata kuidas kujuneb. Peamine eesmärk oli, et oleks lõbus. Samas juba järgmine päev sai mõeldud hirmuga, et kas antud kompotist üldse midagi kokku annab lõigata. Asi sai tehtud DIY vormis ning kogu eelarveks oligi vist lennupiletid Hiiumaale ja alkohol 🙂 Ka video lõpus taustal laulev Lüü-Türr oli seal pool juhuslikult, kuna neil oli just samal päeval Hiiumaal esinemine.

*Kuivõrd Heraldi muusikas on ühiskonnakriitilisust? „Masinat“ kuulates, siis õrnalt nagu oleks ühiskonnakriitilist nooti kuulda, samas on teemade valik väga lai, kaevuritest ämblikeni. Ilmselt päevapoliitika on ainus valdkond, millest olete ennast (teadlikult?) eemale hoidnud?

Sven: Päevapoliitikast me püüame bändina eemale hoida küll, sest see on ikka väga libe seltskond, kes seal toimetab. Iuuuu! Meile on erinevate poliitiliste jõudude poolt tehtud kontserdipakkumisi ka, aga me oleme need kõik tagasi lükanud.

Egert: Bändiga oleme teinud kokkuleppe, et päevapoliitikast hoiame eemale. Pigem käsitleme protsesse/nähtusi üldisemalt nagu lugudes Masin ja Tühjust täis. Samas ei saa välistada, et järgmisel plaadil võib ühiskonnakriitilisust rohkem olla, vaadates maailmas toimuvat, siis ainest on küll ja veel.

*Kuidas sa, Sven oma häält vormis hoiad? „Masina“ peal on ikka väga nõudlikke vokaalipartiisid.

Sven: Hääle vormishoidmisega on selline lugu, et vormi jaoks tuleb samal ajal harjutada ja ka häälele puhkust anda. Kuna mu päevatöö on selline, kus mul pole vaja peaegu üldse rääkida, siis sel ajal hääl puhkabki. Õhtuti aga, kui on proovi aeg, siis tuleb täiega valu anda.  Enne tähtsamaid sooritusi laulan hääle lahti, teen hääleharjutusi, soojendusharjutusi jms. See on selline vana koorilaulja harjumus (laulsin aastaid TTÜ Akadeemilises Meeskooris). Käisin ka Maikeni juures konsultatsioonil kuulsas WAF-häälekoolis, aga seal öeldi “ära torgi seda, mis töötab!”.

Minu osalusel seni tehtud kahe albumi puhul on mõlema puhul olnud mul enne albumi salvestamist operatsioon, mille käigus on kirurgiliselt korrigeeritud nina jm hingamiselundeid, et kõik see hääl ikka hästi välja tuleks. Eks näis, kas järgmise albumi eel tuleb taas noa alla minna või pääseb seekord lihtsamalt.

*Kõlab kuidagi hirmsalt! Aga, tulles nüüd tagasi eelseisvate kontserdite juurde. Olete nii viieaastase vahega uusi plaate teinud. Kas Hard Rock Laagris on veel vara uut materjali kuulda loota?

Sven: Päris uusi lugusid veel lubada ei julge, kuigi töös ja kirjutamisel meil mõned juba on. Samas aga oleme tolmu puhunud mõnedelt sellistelt lugudelt, mida me ehk pole üleliia tihti lives mänginud. Ja kindlasti tulevad HRL-s esitusele kõik suuremad hitid, nii et hääle ära karjuda ja kaela kangeks kangutada saavad kõik soovijad, sest just selle jaoks on HRL õige koht!

Egert: Laagris näeme \m/

Herald esineb Laagris A-laval reedel, 30. juunil kell 20.00 – peab vist enne väike ajavaru võtma ja 5 minutit kaelale soojendusharjutusi tegema. Ikka selleks, et Heraldi live lõpuni vastu peaks! 😉

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

 

 

Advertisements

Dead Furies: bändi moto on tempo

Mõni kodumaine bänd meeldib rohkem, teine vähem. Mõni bänd aga ilmub komeedina, paneb esmatutvusel korraliku paugu kirja ning sunnib veel mitu päeva peale esimest kuulamist mõtlema: „Wow, mis see siis nüüd on?“ Täpselt nii jõuline ja otsekohene on Dead Furies, minu üks uutest lemmikutest. Infot bändi kohta leiab internetiavarustest üllatavalt vähe, seega otsustasin Hard Rock Laagri jaoks eeltööd teha ning uurida, millega ja kellega õieti tegu on. Küsimustele vastas Ardo Fury.

*Nii, alustame algusest. Ma ei mäleta, et oleksin teid varem koos musitseerimas näinud, vähemalt suurematel lavalaudadel. Kuidas Dead Furies alguse sai?

Kõik sündis kuidagi väga loomulikult. Koos me varem mänginud ei olnud, kuid tundsime üksteist juba aastaid. Erikuga kusjuures arutasime umbes 10 aastat tagasi, et võiks koos rock ‘n’ rolli mängida ja Robertiga käisime mitu korda Helsingis bände kuulamas, mille käigus panime umbes 10 bändi kokku. Ühel hetkel avastasin, et mul on riiulis mitmeid valmis demosid ning järgmisel hetkel olimegi koos prooviruumis neid mängimas ja uut materjali kirjutamas.

deadfuries1

*Taustainfoks huvitab mind ka, miks just Dead Furies? On selle nimega mõni põnev lugu seotud või leidsite lihtsalt, et see sobib iseloomustama muusikat, mida teete?

Furies oli üks tänavagängidest filmis “The Warriors”. Mulle on see film alati sümpatiseerinud ja nimi Furies jäi oma kõla- ja kirjapildi poolest juba ammu meelde. Dead Moon, Dead Kennedys ja Dead Boys on meil kolm suurt lemmikut ja nii jõudsime nimeni Dead Furies. Tundus, et sõnaga Dead bändid on nagu mingi sekt, kuhu võiks kuuluda. Kokku tuli hämmastavalt hea nimi, minuarust.

*Ma ei tea, kaua te koos olete mänginud, kuid mulle on jäänud mulje, et piltikult öeldes ühel päeval hakkasite koos muusikat tegema, järgmisel päeval avaldasite mõned lood ning kolmandal päeval ilmus täispikk plaat „No Talkin’ All Action“. Kas jätkate samas tempos ja teete juba uusi lugusid?

Jah, tempo on selle bändi moto. Tahaks, et endal oleks koguaeg huvitav ning samuti kuulajal. Millegipärast on tänapäeval standardiks saanud, et albumid ilmuvad 3-4 aastaste vahedega. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. The Rolling Stonesil, The Stoogesel, KISS’il ja paljudel teistel ilmus igal aastal album. Vahel isegi kaks. Üritame hoida sama entusiasmi oma loomingu suhtes. Meil on uus plaat valmis ning ootab salvestamist. Augusti alguses lähme Magnus Andrega uuesti stuudiosse ja album “Rock City A Go-Go” ilmub tõenäoliselt sügisel.

*Tihedast graafikust rääkides, siis millised on teie jaoks olnud möödunud bändi-aasta eredamad hetked? Plaadi salvestamine-avaldamine või näiteks mõni kontsert? Esinesite ju hiljuti Venemaal, Moskvas.

Möödunud aasta oli läbi ja lõhki võidukas. Esinemised, muusikavideod, täispikk album. Ma arvan, et paljude bändide ajaloos on esimene aasta see kõige olulisem ja meeldejäävam. Kõik on siiani väga hästi sujunud ja sisetunne ütleb, et paremad ajad on veel ees. Aga jah, nagu Sa ka välja pakkusid, siis plaadi salvestemise asjus on kuidagi eriti soe tunne sees. Tegime seda Magnus Andre abiga Roberti maal ja siis saime esimest korda tõeliselt aimu, kui hea keemia meie vahel on ning kui hästi meil kokkumäng õnnestub.

deadfuries2

*Kauamängivast rääkides, siis kuidas on „No Talkin’ All Action“ vastu võetud? Tagasiside on ilmselt üsna positiivne olnud.

Vastuvõtt on olnud positiivsem kui oleks oodata osanud. Eriti just väljaspool Eestit. Mitmed internetiväljaanded on meid ülistavalt arvustanud ning ausaltöeldes on selline vastukaja enda jaoks kõige adekvaatsem.

*Haarate ka mõned plaadid Hard Rock Laagrisse kaasa? Ja noh, riskides nüüd kõlada väga kärsituna, millal Dead Furies maikad müüki paiskab? Mulle tundub, et muu (riide)kraamiga olgu, kuidas on, aga üks korralik teie bändi maika on lihtsalt must-have.

Kusjuures t-särgid, mis meil kindlasti kaasas on, saab väga edukalt ise maikaks lõigata.

*Ja jõudsime nüüd jutuga otsapidi Hard Rock Laagrisse. Olen enam kui kindel, et teie live on selline, nagu alguses kirjeldasin – korralik paremsirge, millega seotud mõnus tunne ja liblikad kõhus ei kao ka õhtu lõpuks. Kui hakata mõtlema, siis milline (viimati või üldse) nähtud kontserditest on teil endil sellise tunde tekitanud?

Isiklikult oli vist kõige meeli ülendavam Mötley Crüe hüvastijätu kontsert Helsingi Hartwall Arenal. Nad olid suur osa mu lapsepõlvest ning viimase loo “Home Sweet Home” ajal kiskusid pisara lahti küll. Kusjuures käisime sealgi koos Robertiga ning paari kuu möödudes tegime juba Dead Furiest. Kõige suuremad liblikad tulevad ikka pool tundi enne enda esinemist. Laval olemise tunne on midagi sellist, mida ei saa mitte millegi muuga asendada. Naturaalne ja legaalne narkootikum.

Suur aitäh ja kohtume Hard Rock Laagris! Dead Furies esineb Laagri B-laval reedel, 30. juunil kell 19.00 – jõuate nende esinemise ajaks kohale ka juhul, kui töölt varem minema ei pääse! 😉

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

Pildid: Maris Savik

Val Tvoar ja kuus kiiret küsimust

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes ei teaks Tarvo Valmi? Nojah, võimalik, aga raske uskuda. Mees nagu orkester ja pärleid muudkui tuleb. Alljärgnevalt kuus kiiret küsimust Val Tvoarile:

*Tarvo, räägime alustuseks numbritest. Oled sa kunagi kokku löönud, mitmes bändis/projektis sa osalenud oled?

Tere! Esimene bänd, mille nimi oli Kont, tekkis juba varajases nooruses Mustamäe naabripoistega. Muusikani me kahjuks ei jõudnudki, aga logo ja bändipilt olid täitsa olemas. Bändi kuulus ka täna tuntud nukufimimeister Ülo Pikkov.

kont

KONT / Foto: Tarvo Valm

Aga jah, kui nüüd küsimusele vastata, siis jään selle kahjuks võlgu, aga paari võiks ju välja tuua nagu Flytrap, Forgotten Sunrise, Human Ground, Soul Thrower jne jne …

*Val Tvoar, Soul Thrower. Mulle tundub, et Val Tvoar on kui Soul Throweri noorem vend – no tead küll, samad geenid ja sarnane välimus, aga tegelikult siiski erinev tegelane. Kuidas vanemal vennal ehk Soul Thrower’il läheb?

ST on selline hinge ja armastusega tahtud lapsuke, kes ei leia oma kohta siin ilmas. Ma väga armastan seda projekti, aga kuna seltskond on mööda ilma laiali, siis on seda raske kokku saada. Olude sunnil olen ise püüdnud livedel laulda kuna Nathani, kes elab Ameerikas, siia toomine on üsna kulukas ja stressav … ja nii siis kõlabki ST livena hoopis teisiti kui plaadi peal. Tundus, et inimesed ei saa päris täpselt aru, kes siis laulab ja kes ei laula?

2015 oli plaanis avaldada kolmas kauamängiv, aga see on veninud tänaseni. Kõik on peaaegu valmis, aga vaja veel viimane lihv anda. Äkki siis hiljemalt 2018 saame seda võimsat kolmandat kuulata 🙂 Äkki …

*Olen ammu aru saanud, et sa oled väsimatu, kuid seega suvel veel ei tasu juurde astuda ja plaati küsida?

Jällegi natukene hindasin end üle ja olin kuulutamisega tormakas. Nii nagu ST kolmandaga on see materjal ka peaaegu valmis. Arvan, et juba enne suve lõppu saab esimesi suurteoseid sellelt kauamängivalt kuulda. Olen albumi kallal palju vaeva näinud ja usun, et tuleb võimas teos. Mida album edasi, tunnen, kuidas need aina küpsemaks muutuvad. Mulle meeldib see protsess. Mulle meeldib luua.

VT uus album on üsna tõsise alatooniga. Hakkasin üks päev mõtlema selle lause peale: “et üks inimene ei saa midagi muuta”. Arvan, et see on vale. Tahangi anda oma panust teemasse, kus inimene võiks rohkem tähelepanu pöörata endale ja ümbritsevale. Kõlab pussilt aga arvan, et kui oleme ise endas kindlad ja siht õige, saaksime ka oma ümbritseva sõbralikumaks muuta. Olen ennast üsna ülbelt ajakirjandusest ja muust meediast eemal hoidnud. Nähes poes kassade juures meediaväljaannete pealkirju siis mõtlen kurbusega, kuhu suunas see pall küll veereb? Tegelikult meie kõik teame kuhu, aga kahjuks ei tee me selle peatamiseks midagi.

*Mängid päris erinevat muusikat. Viitan siinkohal viimasel ajal esile kerkinud nimedele nagu Pärl ja Val Tvoar näiteks, siis näeb sind Tanel Padariga koos… Millist muusikat sa ise praegu kuulad?

Nii nagu mu projektid on stiililt natuke siit ja natuke sealt – segu meloodiatest ja emotsioonidest, on ka minu muusikavalik iga päev isemoodi. 80ndate raskem muusika ei kao minust mitte kusagile, kuna see on sinna eluks juurdunud.

Natuke raske on uut muusikat endale ligi lasta, aga ma olen avatud ja püüan selles virr-varris midagi meelepärast leida. See info on meeletu, aga siiski siiski. Olen leidnud uusi lemmikuid nagu Mastodon ja Khemmis. Neid on veelgi, aga las need olla.

*Muusikast filmide juurde: vaadates Val Tvoari videosid, oled sa vanakooli õudusfilmide austaja?

Ma väga killer tüüpi inimene pole. Püüan kogu seda õudust läbi huumori meeldivaks pöörata. Pigem jah vaatan meelsamini neid eelmise sajandi alguses tehtud meistriteoseid kui tänapäeva verd ja kriiskamist.

*Ja veel tagasi muusika juurde. Kas ma eksin kui ütlen, et Hard Rock Laager saab olema Val Tvoarile kui bändile esimene vabas õhus ülesastumine? Kuidas sa üldse ise tunned, kas sulle meeldivad rohkem higised klubikeikkad või värske õhk ja suur lava?

Nii on. Iga asi võtab aega. Selle paari aastaga oleme saavutanud sellise üksmeele ja leidnud ühtse muusikakeele, mis meid bändiks seob. Kindlasti annab juurde ka oluline moment, milleks on head lood.

Mulle meeldib kui ma saan end laval välja sirutada ja vabalt hingata, siis on energial ruumi end paisutada, aga eks tuleb hakkama saada igas olukorras. Me saamegi.

Valtvoar

Aitäh, Val Tvoar! Olgu lisainfona mainitud, et mõned päevad on veel võimalik tellida Val Tvoari uut ja ägeda kujundusega särki, täpsemat infot vaata näiteks bändi Facebooki lehelt: https://www.facebook.com/ValTvoarMusic/

Vaata ka: http://www.soulthrower.com

Laagris näeme, vaid veidi rohkem kui nädal on jäänud ootamist!

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad / Val Tvoar

Pilt: Val Tvoar / Hard Rock Laager

Kuidas läheb, Goresoerd?

Kui läheksin Hard Rock Laagrisse bussiga, siis ilmselt seisaksin bussipeatuses ja ümiseksin: „Göölfrend ei oota mind, göölfrend ootab bussi…“. Ja siis piiluksin kahtlustavalt seljataha. Lihtsalt niisama. Sama niisama, nagu aastast aastasse HRL-i telklaagris „Eero“ karjutakse. Btw, kas see Eero on kodanik Nagy, Goresoerdi laulja? Jah, seda unustasin küsida, kuid teistele meie küsimustele vastas Goresoerdi kitrarrist Rasmus Tauk.

*Rasmus, kuidas Goresoerdil läheb?

Hästi. Teeme proove Laagri jaoks, lisaks on suvel veel kaks esinemist. Üks on seal lennuväljal… (Smash) ja Haapsalus esineme ka augustis.

*Vahepeal oli teil väike paus esinemistes, peale tihedalt kontserditega täidetud kevadet?

Jaa, tegime „Antikeha“ albumi promoüritused ära ja võtsime hingetõmbeaja.

*Antikeha ilmus varsti täpselt pool aastat tagasi. Olete öeldnud, et tavaliselt pool aastat peale albumi ilmumist hakkate uute lugude peale mõtlema?

See on täitsa tõsi, jaa. Meil juba mingid ideed on tekkinud, aga tõsiselt veel nendega tegelema ei ole hakanud. Audiomaterjali on, aga pole veel pikemalt vormistama hakanud seda.

*Rasmus, 2013. aastal tulid sa Goresoerdi mängima oma isa (Meelis Tauk) asemele. Kuidas see nii juhtus?

See oli naljakas jaa, kuidagi… See oli vist aprillikuu, kui isa küsis: „Kuule, sa minu kohta üle ei taha võtta?“ Nojah, pole probleemi, teeme ära! Teistega oli ka läbi räägitud, kõigile sobis. Seega: „Näe, siin on uued lood, õpi ära, mine proovi ja vaata, mis saab!“

*Teete isaga ka koostööd, Goresoerdi lindistamistel. Mis tunne on koos töötada?

See on alati vahva. Oleme varemgi mingeid asju koos teinud, alati on tore.

*Albumitest rääkides, siis Goresoerd on kahel korral olnud Eesti Muusikaauhindade nominent.  Mis sa sellest üritusest arvad, kui oluline see üldse on? Metal tundub sellel üritusel võõrkehana…

Mul isegi otsest seisukohta ei ole, aga see on hea kajastus, et niiöelda näitad korra oma nägu.

*Võitsite viimati Metallioni aasta albumi tiitli. On see isegi olulisem?

Jaa, see on rohkem selline skene tunnustus, et läheb muidugi korda.

*Rasmus, kui sa ise ei mängiks Goresoerdis, kas oleksid lava ees, esireas?

Heh, kusjuures olen olnud – siis, kui ma ei mänginud veel Goresoerdis.

*Milline sinu jaoks on parim Goresoerdi lugu? Midagi tehnilist või midagi, mida on lihtsalt fun mängida laval?

Tehniline lugu, mida mulle meeldib mängida, on uue plaadi pealt „Põhjast“, avalugu. Lihtsalt fun lugu aga on „Tüdruk ja Surm“ albumilt „Vaid meie kolm“. See on lihtsalt selline hästi groovy lugu, mõnus!

*Aitäh, Rasmus! Viimane küsimus, publiku tungival soovil: Kas Laagris Göölfrend ootab bussi?

Ootab, ootab!

*Kas kusagil on ka mitte oodanud?

On juhtunud küll jah, paar korda, jäi bussipealt maha…

Aitäh ja viispluss!

Pean tunnistama, et ma ei jõua enam Laagrit oodata – juba ainult Eesti bändide line-up on sellel aastal väga kõva!

Goresoerd

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

Foto: Jelena Jakovljevic Photography

DND uuest plaadist: Piirjooned on valmis joonistatud, sisu on vaja veel värvida

Jätkame Hard Rock Laagris esinevate bändide teemal. Millised teemad DND-l hetkel õhus on, uurisin nende lauljalt/kitarristilt Andreas Sepalt.

*Andreas, avaldasite mõned nädalad tagasi uue laulu „Kuidas kuivab värv”. Minu jaoks on selles loos Кino hõngu. Oled sa Кino’d kuulanud viimasel ajal?

Кino’d olen ma küll üldiselt väga palju kuulanud, aga hiljuti mitte. Mul on kõik Кino plaadid peas, nii sõnade kui muusika osas. Mulle meeldib selline tumedam, kuid mitte liiga sünge muusika. Väga meeldivad Tsoi tekstid, see on minu jaoks ehk isegi üks tähtsamaid osasid tema muusika puhul. Sarnasusest rääkides aga – lindistan ise kodus demosid ja algul lindistan trummimasinaga, et saata need bändile ülevaatamiseks. Selle loo biit aga sobis ja midagi juurde ei olnud vaja teha. See on sama trummimasin, mida kasutas tegelikult ka Кino ja see jäi sinna alla, ilmselt see siis tekitas sarnase kõlapildi.

*Mõjudest rääkides, siis teid võrreldakse Metro Luminaliga. Eesti mastaabis on see mõistetav, sest pole just palju võrdlusesse sobivaid bände, kuid milline on sinu suhe Luminaliga?

Muusikaliselt ja tekstiliselt, siis Mait Vaigu tekstid – ja ka teiste kirjutatud tekstid – kõnetavad mind.  Seega loomulikult meeldib mulle Metro Luminal ja sama lugu on ka Vennaskonnaga. Mulle meeldib eesti keeles esitatud muusika. Kindlasti on ka Metro Luminal oma jälje meile jätnud.

*Kui juba Metro Luminalist räägime – lugesin Rainer Jancise raamatut „Valgus tunneli lõpus” ja seal rääkis Jancis, kuidas tema jaoks peab muusika pidevalt arenema. On sul ka selliseid mõtteid, üritad sa teadlikult DND-d kuhugi „edasi viia”?

Teadlikult üldse mitte, aga meil on iga plaat eelmisest erinev. Kahte ühesugust plaati treida oleks endal igav, aga teatud ajaetapi jäljena meeldivad mulle kõik meie plaadid. Ka praegu, uus plaat, mille lindistamist lõpetame – ta on kindlasti erinev eelmisega võrreldes. Nojah, kui AC/DC tahaks midagi muud teha, tõuseks publiku poolt hädakisa, aga meil sellist muret ei ole ja on hea rahulik eksperimenteerida.

*Mis siis on põhiline, meloodia?

Tervik on oluline. Meloodia ja tekstid kokku – kui ühte ei ole, pole ka teist. Mõnikord võib mõne hea meloodia tekstijupiga nii ära rikkuda, et pole pikka aega huvi selle juurde tagasi tulla. Olen oma kolleegidele ansamblist igasuguseid isendeid saatnud, nad õnneks annavad väga ausa tagasiside. Enamasti on see kas must või valge. Robi, kes on meil kõige häälekam, tema kinnitusel juhtub küll seda „just nope” asja harvemini, aga juhtub ikka.

*DND eelmine album oli lindistatud läbisegi Viljandis, Tartus, Tallinnas, Londonis. Kuidas peatselt ilmuva plaadiga lugu on? London on vist välja langenud, aga elate ju ikka üle Eesti laiali. Kas plaan kokku tulla ja koos lindistada sai teoks?

Sellega on jälle nii ja naa. Neli lugu lindistasime Silveri juures Tartus, Clockwork Stuudios. Üks lugu on Linnahallis lindistatud. Paar tükki on sellised, et olen kodus põhjad teinud ja pärast oleme peale sobitanud asju. Ühesõnaga, jälle seesama asi – natuke siin ja natuke seal. Tegelikult mulle nii meeldib. Kui plaat ühe hoobiga ära teha, siis see stuudiosound teeb ta ühtepidi küll terviklikuks, aga teisalt on värvi jälle vähem.

*Uus plaat, ilmub see CD kujul?

Esialgu on tegelikult plaan, et see ilmub vinüüli kujul. Meie bassimees peab Tartus ägedat vinüülipoodi, tema esimene huvi on seega, et tal oleks meie vinüül olemas.

*See on siis DND esimene vinüül?

Jaa, kõikse esimene. Ta rääkis meid pehmeks, et vaataks kuidas vinüüli välja saab ja siis üritame sinna CD järgi saada.

*CD ikka tuleb? Ma ei ole suutnud veel vinüüliusku pöörduda.

Jaa, kindlasti. Eks see CD formaat on, nagu on – enamus inimesi tõmbab selle kohe pulga peale,  arvutisse.

*Sellest rääkides, siis mis sa arvad, mis üldse CD tulevik on? Kassetid on ju teinud comebacki, popp nišitoode.

Kassett on ilmselt sama nagu vinüül, et ühel moonutab ühtepidi ja kassett vilistab teistpidi ja siis on soe analoogtunne juures.

*Kui oluline on kogu selle CD-temaatika juures üldse pildipool, huvitav plaadiümbrise kujundus?

No plaat peab visuaalselt hea välja nägema ja peab bändi imidži ning kõlapildiga teatud määral kokku minema. Allahindlust ei saa teha: pilt jääb ikka meelde, et „see album ja see pildike oli peal“.

010

*Tulles tagasi DND juurde – olete oma Inglismaa-perioodist palju rääkinud. Tahaksin siiski küsida: on sul midagi hingel, jäi seal midagi ka tegemata?

Vastupidi. Kogu selle teemaga ongi hea, et sai proovitud. Hullem oleks, kui poleks omal ajal sinna läinud elama ja oleks jäänud teadmine, mis oleks kui… Oluline on see, et tehtud, mitte et kahetsed tegemata asju – see on nii iga asjaga vist. Vähemalt minu jaoks. Mul on rõõm tagasi olla, koduigatsus tuli ikka peale, aga pean ka tunnistama, et see oli minu elus kindlasti väga suurepärane periood.

*Mida sa sealt õppisid, koju kaasa võtsid, kui rääkida muusikategemisest?

Koju kaasa… jaa. Tegime mingi periood väga palju kontserte, lõpupoole küll vähem. Bändide kvaliteet oli seal väga hea ja see sundis igal kontserdil ka ennast pingutama. Nägime bände, mis alles hiljem said tuntuks – siis kui nad olid värsked ja vihaselt rokkivad, aga polnud veel tuntuks saanud. See oli inspireeriv. Muidugi oli ka meeldiv, et kui mõni suur ja tuntud bänd ringi tuuritas, siis üldiselt astus ta ka Londonist läbi. Meeldiv oli nii lihtsalt, suurema ettevalmistuseta oma lemmikbändid ära näha.

*Vahetame teemat. Andreas, sa kogud kitarre, mis numbrini oled jõudnud?

Mis number…. Kusjuures ma olen tegelikult igasuguse järje kaotanud, palju mul kitarre on. Ma eeldan, et neid on kusagil 40 ja 50 vahel. Mul on neid natuke siin ja natuke seal, aga neid iseloomustab see, et nad on kõik vanad idabloki pillid, eelkõige Tšehhi ja Ida-Saksa kitarrid. Nad on ajalugu, neil on sellist idabloki hõngu, aga nad on ka väga mängitavad kitarrid kõik ja ka natuke erinevad. Õige mõnus on, kui kodus mängin ja erinevaid sounde katsetan, siis saab nurgast järgmise pilli võtta. Omamoodi inspireeriv.

*Parandad sa ka ise pille?

Ma ikka kõpitsen jaa. Näiteks üks kitarr, mingil hetkel oli keegi punkar sellelt värvi maha võtnud ja raudnaela läbi löönud, misiganes põhjusel. Seda ma siis Mustaka keldris lihvisin ja värvisin. Katsin küll keldri seinad, aga pärast nägi kelder selline välja, nagu keegi oleks seal veretöö teinud. Seega jah, vahetevahel proovin aega leida selleks, see on üks mu meeldiv hobitegevus.

*Aitäh, Andreas, ja edu nii sulle kui bändile. Kui töine üldse teie suvi tuleb?

Kontserditest Hard Rock Laager, Ammerock. Meie ülesanne on saada plaat viimistletud, sügiseks valmis – seega juuni lõpuks peaks materjali saama lõplikult kokku. Ütleme nii, et piirjooned on valmis joonistatud ja sisu on veel vaja ära värvida.

Suurepärane ja on, mida oodata! Seda nii esinemiste kui plaadi mõttes. Laagris kohtume! 🙂

DND

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

Pildid: Bitch Hard Girls Squad / DND / Hard Rock Laager

Psychiatric Ward: Plaadi valmimine oli märgilise tähendusega

Hard Rock Laager kui suve suursündmus läheneb ja otsustasime tüdrukutega luubi alla võtta mõned Laagris esinevad kodumaised bändid. Esimesena sai hõlmast kinni haaratud Kristjan Rabil ja küsitud, kuidas Psychiatric Ward hästi elab.

*Kristjan, mis Hullumajas uut? Hullud päevad enne peatseid suvekontserte?

No yo yo. Kuule bändisuve alustasime tegelikult juba möödunud nädalavahetusel Tartust, kus me polnud aastaid esinenud. Ilm oli meeldivalt suvine ja lava asus ka vabas õhus keset Hells Angels’i motoklubi suurt hoovi, kes meid muide väga meeldivalt vastu võtsid ja võõrustasid. Üritus oli korraldatud väga professionaalsel tasemel, inimesed sõbralikud ja üldse väga chill miljöö oli. Bänd on igatahes klubile selle võimaluse ja silmaringi avardava kogemuse eest väga tänulik. Loodame, et ülejäänud suvi läheb edasi sama vaibiga. Uued lood on ka juba tekkimisel, mõtteid on.

psychiatricward1

*Möödunud aastal ilmus teie kauatehtud-kaunike debüütalbum „After X“. Kuidas album vastu võeti ja mis tundeid see näiteks sinus endas tekitas, kui lood lõpuks kauamängivale said?

No kõik kellele pakutud sai võtsid selle ikka vastu jah, kas tasuta või raha eest. Tagasi pole keegi veel oma raha tulnud küsima või plaati tooma. : )  Hästi võeti vastu. R2 Rockiministeerium küttis sealt pealt kohe mitu lugu jutti ja ütlesid vist ka paar positiivset sõna. Manias mängib lugu nimega “Killing Time” aegajalt siiani. Minu enda jaoks oli selle plaadi valmimine muidugi märgilise tähendusega, sest kui sa oled ikka millegi kallal üle 10 aasta nokitsenud ja sellest selline noh, ütleme siis “tõmmis” ehk paremik mingiks käega katsutavaks asjaks vormub, siis see ei saa ju külmaks jätta?
Mäletan väga hästi seda hetke, kui plaadi esimest korda automakki panin ja volüümi põhja keerasin. Kananahk tuli peale, vist isegi karjusin pisut, helistasin isegi naisele, et teda oma ovatsioonidega kurssi viia. Võrdluseks võin tuua teise samalaadse emotsiooniga hetke – see oli siis kui oma last esimest korda süles hoidsin. Kes teab seda tunnet, see teab. Aga suht sarnane tunne oli jah.

Vahemärkus: album on muideks Spotify’s tasuta täies pikkuses kuulamiseks: https://open.spotify.com/album/5SHPnv4nvuHyTEzTWmyLA9  

*Peale seda, kui debüütalbum ilmus, tegite väikese pausi ja kadusite areenilt. Kas sepitsesite uusi lugusid või võtsite hoopis aja maha?

Läks jah nii, et tegime esitluskontsertid ära ja siis tuli pikem paus, sest fookust oli mujal vaja. Suht kohe peale plaadi ilmumist sain ju isaks ja umbes poolteist kuud hiljem liitus lastevanemate klubiga ka härra Margus Meesit. Elu muutus hoobilt 180 kraadi, uus elukorraldus vajas rohkem tähelepanu ja aklimatiseerumine võttis aega. Minul on nagunii juba aastaid suvi olnud kõige töisem aastaaeg, nii et veetsin iga võimaliku hetke perega. Psychiatric Ward on meile küll oluline, aga pere on alati olulisem. Nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Sellest tulenevalt on ka koosseis aastate jooksul muutunud. Oleme teinud aastaseid ja isegi pikemaid pause ja siis jälle kokku tulnud.

*Aktuaalsetel teemadel, siis kuidas sina jagad ennast bändi tegemise ja pere vahel? Kuidas leida tasakaal?

Ma arvan, et ma alles otsin seda tasakaalu, sest lisaks bändile ja perele on ju veel ka töö, mis võtab ajast selle kõige suurema ampsu. Kui sa küsid kuidas leida taskaal, siis ma ütleksin, et katse-eksitusmeetodil ja ka siis ei pruugi tulemus alati ideaalne olla. Kes teha tahab, see jõudma peab.

*Ajast rääkides: oled kodumaise käekellade brändi „Aegaon“ üks kaasasutajatest. Mis kellamaailmas uudist, kas millalgi disainite ka mõne tõsistelt vinge rokenroll käekella?

Minu meelest on kellamaailmas praegu samasugune seis nagu siis, kui punk rockimaailma areenile ilmus. Megastaarid kaugenesid publikust ja ei kõnetanud neid enam. Praegu on nii, et suured kellatootjad on jäänud pisut mugavustsooni kinni ja nende disainid ei kõneta enam tavainimesi, kes otsivad midagi julgemat ja rohkem isikupärast. Aegaon just seda pakub ja hea meel on tõdeda, et aina edukamalt. Ma arvan, et olemasolevatest disainidest on “Peacemaker65” vägagi rokenroll. See on selline kell, mis ei anna kandjale isikupära juurde, vaid toob selle esile, juhul kui seda leidub olema. Igaüks seda välja ei kanna ja see ta eriliseks teebki.

psychiatricward2

*Rokenroll, ütlete ka oma bändi kohta tutvustuses. Millised on sind ennast enim mõjutanud muusikalised eeskujud, mida hetkel kuulad?

Mulle on alati kõnetanud sellised bändid ja artistid, kes ajavad oma asja ning teevad seda ehedalt ja vahetult. Kahjuks liiga harva leian midagi uut mis kõnetaks, seepärast kuulan palju vanemat kraami ja varasemaid avastusi. Viimane bänd, mis lemmikute riilulile maandus oli Clutch ja seegi juhtus alles möödunud suvel pärast Helsinkis nende kontserti külastust. Varem olin neid palju kuulnud, nüüd aga kuulan palju.

*Tulles tagasi Psychiatric Ward’i juurde. Olete Laagri avabänd, kui ma nüüd ei eksi, ja paremat avapauku ei kujutaks ette. Mida võib Hard Rock Laagris oodata, ausat ning korraliku live’t?

Esimene, viies või viimane-meil ausaltöeldes vahet ei olegi. Esimene olla tundub isegi väga äge, sest meile langeb avanoodi au ja võimalus see legendaarne festar, kui lubate, siis pauguga lahti lüüa. Kuna me esineme suhteliselt harva, siis võtame nagunii igast korrast viimast, nii ka Hard Rock Laagris. Soovitan kindlasti alguseks kohale jõuda, sest järgmine ja hetkel ka selle suve viimane Psychiatric Ward-i live on Amme Rockil 7.juulil.
psychiatricward3

*Ja kui nüüd üle võlli keerata, siis millisele kehaosale sa Laagris näiteks autogrammi annaksid? 😀
Tissidega piirnevatele kehaosadele, aga ainult 18+ ja dokumendi alusel.

Super, lihtsalt super! Kohtume Laagris! 🙂

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

Pildimaterjal: Kristjan Rabi / Psychiatric Ward

Greger Andersson: On tõeline au Paini tüüpidega koos mängida

2016. aasta novembris käisin Helsingis Paini vaatamas. Kontsert toimus Nosturis ja mõistagi oli tegemist väljamüüdud üritusega. Mul oli üsna hea koht kontserdi jälgimiseks, seisin teise korruse rõdul, ääre juures. Kui kontsert hakkas lõppema, ronis üks purjus tüüp (või nii ma arvasin) rõdu äärele ja tahtis alla hüpata. „Kurat, kui sa tahad ennast ära tappa, siis tee seda ilma mu siidrit ümberajamata!“ pomisesin pahaselt. Jah, pikkade juhtmete tõttu taipasin alles mõni sekund hiljem, et enesetapja on tegelikult Paini uus kitarrist Greger Andersson. Ning jah, ta sooritas sealt rõdult täiuslikult hullu stage dive’i. See oli võimas!

Greger, oled sa alati olnud nii hulljulge?

Haha, ei saa just nii öelda. See trikk oli tehtust hulljulgeim. Publik ja kogu atmosfäär oli lihtsalt nii äge, läksin tundega kaasa ilma sellele mõtlemata. Hüpe läks üllatuslikult hästi, kuid ma ei ole kindel, kuidas publiku käte-peadega lugu oli… Loodetavasti suutsid nad edasi headbang’ida ja koju tagasi roomata. See oli meeldejääv moment, igatahes.

Oled suhteliselt uus tüüp bändis. Millal ja kuidas sa Painis mängima hakkasid?

Ära unusta, et ka NOORIM! Ha ha. Jah, septembri alguses sain Facebookis kirja vanalt sõbralt, kes oli ühtlasi bändi De Van (kus mängin kitarri) vana mänedžer. Ta küsis, kas tahaksin proovida ja hiljem äkki ka liituda Painiga. Oma peas karjusin „HELL YEAH!“, kuid vastasin talle rahulikult: „See kõlab hästi!“. Ma pidin ju laheda venna imagot säilitama. Ära seda nüüd kellelegi ütle! 😛

Igatahes, hiljem kohtusin kuttidega Stockholmis, tegime mõned õlled ja sain teada, mis plaanis on. Olin ilmselt piisavalt cool tüüp ja hea suhtleja ka, igatahes päev hiljem sain rohelise tule ning võisin hakata lugusid harjutama. Kaks nädalat hiljem külastasin Peteri stuudiot sügaval Borlänge metsades, tegime väikese sessiooni nädalavahetusel ja kolm nädalat hiljem oli tuuri esimene kontsert Berliinis. Tõeliselt äge!

Kas Paini kitarripartiide õppimine oli lihtne?

Ei, ma ei ütleks seda. Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis polnud see üldse lihtne. Nende lood ei ole küll ülemäära tehnilised, kuid kui sulle antakse õppimiseks 26 pala korraga, siis muutuvad kõik lood häguseks ja sarnaseks.

Pidin hakkama neid eraldama. Tahtsin proovida kõiki lugusid korraga, sest olin nii põnevil, kuid taipasin, et pean õppima ühe loo korraga, sellesse süüvima. Tahtsin tõesti osata neid lugusid mängida unepealt, et esinedes saaksin anda endast maksumumi ja laval lõbutseda, mitte riffe vaadata ja mängimisele mõelda.

20161119_234858

Pain @ Nosturi, november 2016

Pean ütlema, et mulle meeldib see energia, mida sa bändi esinemisele annad. Olen näinud Paini kontserte erinevate lavaliste koosseisudega, kuid praegune koosseis tundub täiuslik. Mida sina sellest arvad, kuidas sa teistega läbi saad?

Ohh, see on lahe, aitäh!

Läbi saan? Mida veel! Eriti Peteriga, kes on kui pind tagumikus, muudkui käib ja õiendab, küll selle ja siis teise asja kohta…

HAHAHAHA, ma olen lihtsalt tapvalt naljakas…

Tõsiselt rääkides, siis me saame kõik hästi läbi. See on TÕELINE au nende tüüpidega koos mängida ja olla osa sellest PAINI MEESKONNAST. Kõik on mõnusad ja ägedad tüübid. Naudin sellest iga minutit, olgu siis laval või kontserdite vahepeal, viletsas tuuribussis järgmisele esinemisele loksudes, juues püha vett… no ma täiega armastan seda!

Kas olid ka mingid „teretulemast bändi“ rituaalid?

Ma isegi ei mäleta tegelikult. Ma arvan, et André üritas midagi, aga mul on silmad ka kuklas, seega ei läinud õnneks. 😛 Võib-olla pole ma veel piisavalt jommis olnud. See on ilmselt ainult aja küsimus, ma pakun. :O

Pain on avaldanud 8 täispikka albumit. Milline neist sinu lemmik on?

Oh, see on raske küsimus. Ütleksin, et „Coming Home“, sest olen viimaste kuude jooksul sellega üsna seotud olnud. Järjekorras järgmine oleks ilmselt „You Only Live Twice“, sest pala „Dirty Woman“ on lihtsalt niivõrd rokkiv!

Greger, räägi natuke ka oma teistest bändidest. Tean, et mängid bändis nimega De Van?

Jaa, De Van… ÄGE bänd. Olen seal mänginud alates 2009. aastast, oleme välja andnud kaks albumit: „PLANET BOTOX“ (2010) ja „CURRENT END OF DAYS“ (2013).

Hetkel oleme väikesel pausil. Tegelikult isegi pikemal pausil, võib kahjuks öelda. Ilmselt on see tavaline: lapsed ja töö- ning pereelu võtavad järjest rohkem aega, lisaks elavad bändiliikmed Rootsis erivates kohtades. See kõik teeb bändi tegemise raskeks, aga meil on siiski mõned plaanid ja vast on ka lähitulevikus uudiseid oodata…

Aitäh ja edu peatselt algaval tuuril. Pain esines viimati Eestis üle 10. aasta tagasi, oli ka juba aeg! 😉

AITÄH! Tallinn, rokime teil sokid jalast, luban seda! 🙂

 

Intervjuu ja fotod: Bitch Hard Girls Squad