Event

Pain – ´Coming Home´concerts in Tallinn & Riga

I have a confession to make. Know those groupies, constantly going to some band’s concert, throwing bras on stage and perhaps even following the band’s tour bus for no reason. Well, that’s not us! 😛 But we do love Pain, so here’s another gig review! 😀

4

So, Pain had a gig in Tallinn on April 17th and the next day they played in Riga. Needless to say, we went to both concerts. Well, when Pain is in your hometown, you simply cannot stay at home. In Riga, the truth is, we just love the venue, club Melnā Piektdiena, and also a little vacation was more than welcome.

2

Everything was just great. The guys were in a good mood, the crowd was in a good mood – need more Mondays like that.

3

And of course – Peter Tägtgren is such a rockstar on stage. Purely awesome!

6

The vibe was good and Jonathan, who was covering for André, really blended in. Good job!

5

The setlist was a bit different than on the Helsinki gig, where we went last year. More old songs, or so it seemed.

9

Again, guys were in a good shape and I think, the audience loved every minute of the show. Some more crazy ones even started a mosh pit, modest one though.

8

In Riga, it seemed that the guys were having more fun on stage. Little gestures, facial expressions. For the balance, audience was more serious I think. No, they did like the gig, just that in Tallinn it seemed more fun.

7

And it’s always a pleasure to visit Riga. We love Melnā Piektdiena club! It has a nice stage, comfortable area where to sit and watch the shows (and drink afterwards), nicely supplied bar and clean restrooms. Seriously, I think it is one of the nicest clubs nearby.

10

So, thank you Tõnis, thank you Sergejs  – for organizing the concerts!

Thank you Pain, it was just awesome to see you again! You guys rock! \m/

Text and photos: Bitch Hard Girls Squad

Advertisements

Caliban Kassimajas – EPIC!

Mis võiks olla veel parem, kui kolmapäeva õhtul järsku tulla ideele kontserdile minna ja kohe nagu tellitult on Cathouse‘is vägev metalcore‘i üritus! Sissejuhatuseks lisan, et ma ei tea sellest muusikastiilist midagi muud, kui et üldjuhul on selle žanri esindajad laivis ülivägevad! Väga hästi on veel 2015. a HRL meeles, kus Caliban oli minu jaoks kõige suurem avastus, eredaim mälestus ja kokkuvõttes ka selle festari parim artist! Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli peole minna!

Plakatil oli kirjas kolm nime: Burn Still (EST), Confessions of Traitor (UK) ja Caliban (GER).

Muidugi mulle meeldib, kui lavalt lajatatakse täieliku pauguga kuulaja ristseliti maha, sest musamüür on nii vägev ja võimas. Samas aga olen ma päris vanakool ning sellest enam hindan live‘i kui sellist. Muusikat, mida toodetakse sealtsamast lavalt. Aga muidugi eks oma võlu ole ka selles, kui trummarina saadki tulla lavale ühe panni ja taldrikuga ning kogu kontserdi ülivõimsalt maha mängida! See annab lootust ka minusugusele saamatule kunagi suureks superstaar-muusikuks saada! Aga las ta jääb, sest tänu selle koha pealt kokkuhoidmisele suudeti laval väga võimsaid saltosid visata ning rahvas täiesti pöördesse ajada! Ja seda kõigi kolme esineja poolt!

Vaesed turvamehed, keegi oleks võinud neid ka hoiatada, mis tulemas on. Need kohalikud “kapid” polnud ilmselgelt mitte kunagi ühelgi hevipeol käinud, veel vähem teadsid nad midagi moshimisest. Seda enam oli põnev sotsiaalset eksperimenti kõrvalt jälgida, kuidas nurka aetud härjad ennast keerulisest olukorrast välja keerutavad! Tüübid olid väga raevukad, Burn Still’i ajal juhatati suisa kaks seltsimeest saalist välja, sest nad hüplesid veidikene liiga hoogsalt! Tule veel ööklubisse metal-kontserdile, lubatud on ainult õrnalt keha õõtsutada, vastasel juhul visatakse välja!

Inglased (Confessions of Traitor ehk Reeturi ülestunnistused – no mida pealkirja?) esitasid turvadele tõelise väljakutse. Kohe alguses hüppasid kitarristid rahva sekka ringi hüppama. Paanika, mida teha? Bänd peab ju ikka laval esinema!?! Peale kerget segadust suutsid turvamehed ennast siiski koguda ja tasakaalukaks jääda… Kuni bändi vokalist Stephen circle pit‘i hakkas korraldama! Teate ju küll, karvased kappavad ringiratast nagu tiirased täkud karjakoplis ja nügivad üksteist! Ja nad hakkasidki galoppima! Lähima turvamehe silmist võis välja lugeda, kuidas ta planeerib nende mõnekümne karviku ükshaaval väljaviskamist, kuni üks kargajatest täiesti ootamatult ta jalge ette käpuli maandub. Turva suudab vaevu reageerida, hakkab kukkujat püsti aitama, kui juba on pitist kaks teist tonti kahelt poolt sõbral kinni krabanud, püsti aidanud ning tagasi koplisse juhatanud! Turvamehe nägu oli priceless, ta suu vajus sõna otseses mõttes ammuli!!! Edusammud, circle pit oli nüüdsest täiesti lubatud! Kaugel polnud ka Wall of Death, kus fännid jõuga kahelt poolt platsi üksteisele sisse sõidavad! Peab tõdema, et turvamehed on õpivõimelised mehed, selle peale nad ainult vangutasid veidikene pead ning muigasid vaevumärgatavalt.

Saal oli kuumaks köetud, piirid olid kombatud ning igatepidi ületatud, aeg oli peaesineja Caliban lavale lasta! Esimeste lugude ajal katsusin meenutada, mismoodi nad kunagi Laagris kõlasid ja seda praegusega võrrelda. Aga õige pea ma loobusin sellest mõttest, nad olid täpselt sama head! Ülla-ülla, nagu plaadilt! Ainult et nüüd hakkas laulja Andreas Dörner asja üle vindi ajama. Ta kutsus rahvast stage dive‘i tegema! Ja need hullud läksid ka! Hops ja hops pudenes lavalt tegelasi ning nad kõik püüti korda mööda isegi kinni ning tehti ka väike sõit mööda saali! Publik läks nii leili, et hakkas riideid seljast ära rebima! Nüüd lõpuks otsustas turvamees sekkuda! Hüpake pea ees põrandasse, kui tahate, aga riided hoidke seljas! Kord peab ju majas olema!

Vägev! Vägev! Ülivägev! See väike video õhtu viimasest loost, kus Calibaniga on laval ka Reeturi-Stephen, näitab ainult murdosa eilsest kontserdist! Väheke riiete seljastrebimist, natuke moshi, sutsuke stage dive‘i ning omajagu üliõnnelikke fänne!

Kirjeldan toimunut ainult ühe sõnaga – EPIC!!! Selle aasta vägevaim sisekontsert!!! Seda on raske ületada!

Aitähh, Urban Culture Entertainment, saite suurepäraselt hakkama!

DND @ American Beauty Car Show

Bitch Hard Girls Squad veetis eile tegusa päeva Haapsalu päikese all. Mina näppisin uut kaamerat, kuid ilusaid autosid ning värvikaid autode omanikke ma sedapuhku pildile ei jäädvustanudki. Objektiivi ette jäi hoopis DND, kes andis õhtul kontserdi lossihoovis. Ei ole ilmselt üllatus, et DND on üks minu lemmikutest bändidest. Käesoleval aastal olen  pidanud kõik nende esinemised vahele jätma, nüüd sai viga parandatud. Kiitus bändile, väga nauditav kontsert oli! Mõnus kava ülesehitus ja hea balanss uute ja mitte-nii-uute lugude vahel. Üllatusmomendi valmistas pala, mis soovitas voodis mitte suitsetada. Ei, mitte et see palve nüüd uudne oleks, aga lugu ise koosnes teiste laulude jupikestest, mis uue refrääni abil täiesti uueks palaks kokku põimitud. Miks ka mitte, äge! Punkti pani muidugi kaver Kino loost „Zvezda“. Töö kiire ja korralik, nüüd paluksin ka uut plaati! 😛

01

02a03a0405a0607a08a09a010011a012

Me saame kümneseks! das paaaarty!

Kümme aastat Bitch Hard Girls Squadi! KÜMME! Saate aru, kümme aastat oleme ametlikult selle kollektiivina muusikat mänginud, külastanud lugematul hulgal kontserte-festivale nii Eestis kui välismaal, kirjutanud arvustusi, võõrustanud bände, võtnud ette vahvaid ja unustamatuid trippe, patustanud sellega et mõned tšikid meist lasevad sulel hea joosta teistegi väljaannete heaks ja löövad kaasa põnevates kõrvalprojektides… noh, igasuguste muude asjadega oleme ka patustanud 😛 Jah, naistel pole metalskenes kerge, aga tugevad, elurõõmsad ja sarkastlised kõigile-katsumustele-vastu-vaatajad jäävad alati ellu, teevad suuri tegusid ja joovad-löövad vajadusel mehed ka laua alla. Meil on selline seltskond, et hoia mütsi kinni. Ilmselgelt ei suuda te uskuda, milliseid uskumatuid asju suudab selline kari naisi genereerida, tegelt ka. 10 aastat!

Nüüd on meil sünnipäev. Ja seda ei juhtu iga päev.

Kui arvestada seda, et tunneme üksteist rohkem kui vaat et pool elu, siis selle (ametlikult) kümne aasta jooksul on meil olnud ennenägematult vahva aeg! Tänutäheks korraldame oma sõpradele-tuttavatele ja kõigile raskemuusikahuvilistele mõnusa olengu aegumatu muusika saatel (läheb tantsuks!) ja kui veab, näete suurelt ekraanilt nii filme kui meenutusi ja ehk toob õhtu isegi mõne üllatuse kaasa? You never know, if you won’t try. And if you won’t try, you’ll regret it your whole life. Ok, at least some weeks.

FACEBOOKI EVENT SIIN

If you become fearless, life becomes limitless!

BHGS 10