Bitch Hard

DND – KÕIKIDE HAIGUSTE RAVI (2017)

dnd

Kõik head asjad algavad sügisel, laulab DND. Tõsi see on, sest ütlemata mõnus on rõskes toas end diivanil kerra keerata ja DND uue, käesoleval sügisel ilmunud albumi saatel veidike puhata.

Puhkuseks seda õieti nimetada ei saagi. „Kõikide haiguste ravi” on esmapilgul küll kerge kuulamine, kuid süvenedes avastan sealt aina uusi kihte ja detaile. Tahaksin reinrannaplikult žestikuleerides õhinaga rääkida, kuidas näiteks üks konkreetne heli plaadil on justkui ojavulin ja klaasikillumäng. Tagasihoidliku eestlasena ma seda muidugi ei tee, aga uue albumi üheks märksõnaks ongi nüansirohkus. Detailid, mis kontserdil üldise müra foonil jäävad kuulmata. Erinevad helid ja kõlad, mis on kokku sulatatud ilusaks tervikuks.

Sügis, mu lemmik aastaaeg, on korraga ilus ja nukker. „Kõikide haiguste ravi” on sarnane – ilus ja sügisele omaselt küps, kuid ometi melanhoolne. Ei vaja enam midagi rohkem ma elult… Kuulasin hiljuti bändi aastat-üksteist tagasi ilmunud EP-d „Time To Fight” ja tuleb tunnistada, et nii üldine kõla kui Andrease vokaal on ajaga muutunud pehmemaks. Küpsemaks. Nurgad on lihvitud. Kitarripartiid on muutunud huvitavamaks, dünaamilisemaks, detailsemaks.

Miks mõnikord ruumi on palju, kuid õhku on samas nii vähe… Geniaalne. Imetlen, kuidas nii lihtsate sõnadega on võimalik öelda nii palju. Eesti keeles laulmine pidi olema kui alastiolek, uue plaadi puhul on seda tunda eriti hästi. Kõik tekstide kirjutamisel läbielatu on sedavõrd selgelt kuulajale tajutav, et tahaks lihtsalt ohata: „Ma tean, mida sa tunned!” Mine tea, võib-olla ei olegi kõikide haiguste ravi toode, mida eelmainitud tean-mida-tunned reklaamlause abil ohtralt turundati, vaid hoopis pisut tööd oma sisemaailmas, mõnusa muusika saatel?

Alastiolekust rääkides, siis plusspunktid ka uue plaadi kujunduse eest. Lihtne, minimalistlik, erinevalt lahtimõtestatav. Valgele, pisut lohvakale maikale sobiks see kaanepilt kui valatult. Südantsoojendav oli ka plaadi vahelehelt lugeda tänusõnade teksti, kus „õ”-tähte asendas endiselt number „6”. Üks neist pisikestest detailidest, mis DND-st teevad DND. Selline see uus plaat on, DND oma parimal kujul. Aitäh!

Advertisements

Psychiatric Ward: Plaadi valmimine oli märgilise tähendusega

Hard Rock Laager kui suve suursündmus läheneb ja otsustasime tüdrukutega luubi alla võtta mõned Laagris esinevad kodumaised bändid. Esimesena sai hõlmast kinni haaratud Kristjan Rabil ja küsitud, kuidas Psychiatric Ward hästi elab.

*Kristjan, mis Hullumajas uut? Hullud päevad enne peatseid suvekontserte?

No yo yo. Kuule bändisuve alustasime tegelikult juba möödunud nädalavahetusel Tartust, kus me polnud aastaid esinenud. Ilm oli meeldivalt suvine ja lava asus ka vabas õhus keset Hells Angels’i motoklubi suurt hoovi, kes meid muide väga meeldivalt vastu võtsid ja võõrustasid. Üritus oli korraldatud väga professionaalsel tasemel, inimesed sõbralikud ja üldse väga chill miljöö oli. Bänd on igatahes klubile selle võimaluse ja silmaringi avardava kogemuse eest väga tänulik. Loodame, et ülejäänud suvi läheb edasi sama vaibiga. Uued lood on ka juba tekkimisel, mõtteid on.

psychiatricward1

*Möödunud aastal ilmus teie kauatehtud-kaunike debüütalbum „After X“. Kuidas album vastu võeti ja mis tundeid see näiteks sinus endas tekitas, kui lood lõpuks kauamängivale said?

No kõik kellele pakutud sai võtsid selle ikka vastu jah, kas tasuta või raha eest. Tagasi pole keegi veel oma raha tulnud küsima või plaati tooma. : )  Hästi võeti vastu. R2 Rockiministeerium küttis sealt pealt kohe mitu lugu jutti ja ütlesid vist ka paar positiivset sõna. Manias mängib lugu nimega “Killing Time” aegajalt siiani. Minu enda jaoks oli selle plaadi valmimine muidugi märgilise tähendusega, sest kui sa oled ikka millegi kallal üle 10 aasta nokitsenud ja sellest selline noh, ütleme siis “tõmmis” ehk paremik mingiks käega katsutavaks asjaks vormub, siis see ei saa ju külmaks jätta?
Mäletan väga hästi seda hetke, kui plaadi esimest korda automakki panin ja volüümi põhja keerasin. Kananahk tuli peale, vist isegi karjusin pisut, helistasin isegi naisele, et teda oma ovatsioonidega kurssi viia. Võrdluseks võin tuua teise samalaadse emotsiooniga hetke – see oli siis kui oma last esimest korda süles hoidsin. Kes teab seda tunnet, see teab. Aga suht sarnane tunne oli jah.

Vahemärkus: album on muideks Spotify’s tasuta täies pikkuses kuulamiseks: https://open.spotify.com/album/5SHPnv4nvuHyTEzTWmyLA9  

*Peale seda, kui debüütalbum ilmus, tegite väikese pausi ja kadusite areenilt. Kas sepitsesite uusi lugusid või võtsite hoopis aja maha?

Läks jah nii, et tegime esitluskontsertid ära ja siis tuli pikem paus, sest fookust oli mujal vaja. Suht kohe peale plaadi ilmumist sain ju isaks ja umbes poolteist kuud hiljem liitus lastevanemate klubiga ka härra Margus Meesit. Elu muutus hoobilt 180 kraadi, uus elukorraldus vajas rohkem tähelepanu ja aklimatiseerumine võttis aega. Minul on nagunii juba aastaid suvi olnud kõige töisem aastaaeg, nii et veetsin iga võimaliku hetke perega. Psychiatric Ward on meile küll oluline, aga pere on alati olulisem. Nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Sellest tulenevalt on ka koosseis aastate jooksul muutunud. Oleme teinud aastaseid ja isegi pikemaid pause ja siis jälle kokku tulnud.

*Aktuaalsetel teemadel, siis kuidas sina jagad ennast bändi tegemise ja pere vahel? Kuidas leida tasakaal?

Ma arvan, et ma alles otsin seda tasakaalu, sest lisaks bändile ja perele on ju veel ka töö, mis võtab ajast selle kõige suurema ampsu. Kui sa küsid kuidas leida taskaal, siis ma ütleksin, et katse-eksitusmeetodil ja ka siis ei pruugi tulemus alati ideaalne olla. Kes teha tahab, see jõudma peab.

*Ajast rääkides: oled kodumaise käekellade brändi „Aegaon“ üks kaasasutajatest. Mis kellamaailmas uudist, kas millalgi disainite ka mõne tõsistelt vinge rokenroll käekella?

Minu meelest on kellamaailmas praegu samasugune seis nagu siis, kui punk rockimaailma areenile ilmus. Megastaarid kaugenesid publikust ja ei kõnetanud neid enam. Praegu on nii, et suured kellatootjad on jäänud pisut mugavustsooni kinni ja nende disainid ei kõneta enam tavainimesi, kes otsivad midagi julgemat ja rohkem isikupärast. Aegaon just seda pakub ja hea meel on tõdeda, et aina edukamalt. Ma arvan, et olemasolevatest disainidest on “Peacemaker65” vägagi rokenroll. See on selline kell, mis ei anna kandjale isikupära juurde, vaid toob selle esile, juhul kui seda leidub olema. Igaüks seda välja ei kanna ja see ta eriliseks teebki.

psychiatricward2

*Rokenroll, ütlete ka oma bändi kohta tutvustuses. Millised on sind ennast enim mõjutanud muusikalised eeskujud, mida hetkel kuulad?

Mulle on alati kõnetanud sellised bändid ja artistid, kes ajavad oma asja ning teevad seda ehedalt ja vahetult. Kahjuks liiga harva leian midagi uut mis kõnetaks, seepärast kuulan palju vanemat kraami ja varasemaid avastusi. Viimane bänd, mis lemmikute riilulile maandus oli Clutch ja seegi juhtus alles möödunud suvel pärast Helsinkis nende kontserti külastust. Varem olin neid palju kuulnud, nüüd aga kuulan palju.

*Tulles tagasi Psychiatric Ward’i juurde. Olete Laagri avabänd, kui ma nüüd ei eksi, ja paremat avapauku ei kujutaks ette. Mida võib Hard Rock Laagris oodata, ausat ning korraliku live’t?

Esimene, viies või viimane-meil ausaltöeldes vahet ei olegi. Esimene olla tundub isegi väga äge, sest meile langeb avanoodi au ja võimalus see legendaarne festar, kui lubate, siis pauguga lahti lüüa. Kuna me esineme suhteliselt harva, siis võtame nagunii igast korrast viimast, nii ka Hard Rock Laagris. Soovitan kindlasti alguseks kohale jõuda, sest järgmine ja hetkel ka selle suve viimane Psychiatric Ward-i live on Amme Rockil 7.juulil.
psychiatricward3

*Ja kui nüüd üle võlli keerata, siis millisele kehaosale sa Laagris näiteks autogrammi annaksid? 😀
Tissidega piirnevatele kehaosadele, aga ainult 18+ ja dokumendi alusel.

Super, lihtsalt super! Kohtume Laagris! 🙂

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

Pildimaterjal: Kristjan Rabi / Psychiatric Ward

Greger Andersson: ”Dirty Woman” is so freakin fun to rock to

In November 2016, I went to see Pain gig in Helsinki. They played in Nosturi and needless to say, it was a sold out concert. I had a pretty decent spot to watch the concert, on the balcony. When the concert was about to end, a drunk guy (or so I thought) came next to me, climbed on the railing and wanted to jump down. „Damn, if you want to kill yourself, please do it without spilling my cider“ I thought. Yes, it took some time for me to figure out, that the guy on the railing was actually Pain’s new guitar played Greger Andersson. And yes, he performed a perfect, and really crazy, stage dive. It was awesome!

Greger, have you always been such a daredevil?

Haha.. I really can’t say that I have. That stunt was probably the craziest so far. The crowd and the atmosphere was freaking amazing, so I guess I just went with it without really thinking. The dive went surprisingly well for me, but I’m not quite as sure about the audience’s hands and heads though… I hope they’re still able to headbang and shredd back home. It was a memorable moment indeed.

You’re still a relatively new guy in Pain. When and how did you end up playing there?

Don’t forget the YOUNGEST! Ha ha. Yeah, back in early September I got a message on Facebook from an old friend who was also De Vans old manager, asking if maybe I would be interested in trying out for, and eventually joining, the band. Of course that was a pretty solid “ that sounds pretty cool”, while inside my head it was more like “HELL YEAH!“, but I tried to act like the cool dude, “You know?“. Don’t tell anyone though 😛

So, later I met the guys in Stockholm for some beers, where I got to know the plans that were ahead for the band. I guess I was a cool/social enough guy, and got the OK to start practicing the songs the day after. 2 weeks later I visited Peter’s studio in the deepest forests of Borlänge for a session over the weekend, and 3 weeks later we had the tour’s opening night in Berlin. Pretty freaking cool!

Was it easy to learn Pain’s guitar parts?

Nah, I wouldn’t say easy. In fact, not at all now that I’m thinking back. The songs aren’t super technical, but when you get like 26 song thrown at ya at once, the songs seemed to sound all the same, in like a big blur.

The tricky part was to separate them. I wanted to try all the songs at once since I was so excited, but realized I had to practice one song at a time to really let it “sink in” so to speak. I wanted to genuinely know the songs like the back of my hand to be able to really deliver on stage and have fun, instead of concentrating too much on the songs by looking down on the frets.

20161119_234858

Pain @ Nosturi, November 2016

I must say, I really love the new energy you bring to the shows. From all the lineups I’ve seen, the current lineup seems the most perfect. How do you feel about the line-up, and how do you get along with others?

Oh that’s cool, thx for saying that!

Get along? Hell no! Especially not with Peter cause he`s really the pain in my arse, bitching about this and that like aaall the time..

HAHAHAHA, kill me I’m so funny..

No, jokes aside, we´re all getting along just fine! It’s an ABSOLUTE honor playing with these guys, and being a part of the whole PAIN-CREW. Everybody is chill and awesome. I’m enjoying every minute of it, whether it’s on stage, off stage, or on the crappy tour bus heading for next venue, drinking the holy water…fucking love it!

Did you have any “welcome to the band” rituals backstage as well?

Can’t remember if I’ve really had any. I think it was André who tried something once but I got eyes on the back of my head, so I managed to evade that one, haha. 😛 Maybe I haven’t been drunk enough yet. It’s only a matter of time I guess. :O

Pain has released 8 full length albums. Which one is your favorite, why?

Damn, that’s a tough one. I would have to say “Coming Home”, as I’ve been pretty into that one, the last few months, the most. Next in line I think would be “You Only Live Twice”, as ”Dirty Woman” is so freakin fun to rock to!

Greger, tell me a little about your other bands? I know you play in a band called De Van?

Aah, De Van… AWESOME band . Yeah, I’ve been in that band since 2009, and we´ve released 2 albums over the years, “PLANET BOTOX” (2010), and “CURRENT END OF DAYS” (2013)

The current status though is kind of “on hold”. Pretty deep down in the freezer actually, I’m sorry to say. But it’s normal, I guess, when kids are being born, work and life takes more and more time, and members spread throughout Sweden. None of it really makes it easier, but some plans are still in motion, and maybe some NEWS will be announced in the near future..

Thank you and good luck with the upcoming tour! It’s been over 10 years since the last time Pain played in Estonia, well it’s about time! 😉

THANK you! We will rock your socks off in Tallinn, I promise!!

Pain. Priceless lavakuld oma kõige paremas headuses

Kitty: Ma olen alati päris skeptiline kui mõnel vanal heal lemmikbändil uus album ilmub. Tavaliselt on vana kuld ikka vana kuld ja uuemad seda ei ületa (no vaadake vaid lähimaid näiteid Nightwishi, Sonata Arcticat, COBd ja Katatoniat) – on raske teha uut ja VEEL paremat, kui sa oled juba niigi palju maksimaalselt head loomingulist mussi lendu lasknud. Loomulikult on erandeid ja ma ei saa kosta, et Paini viimane album on jama, ei, ei ole! Kuna mul on pikad juhtmed, siis ma lihtsalt pean sellega veidi harjuma ja ilmselt jõuab mulle siis “Heurekaaaa!” kohale, kui neil järgmine plaat purgis on. Seega  – ma siinkohal jätan noodivõtmete kommenteerimise teistele ja keskendun parem olmeoludele.

Pandora: Kirjutasin ka varem, et ainus bänd, kelle plaate ostan neid kordagi eelnevalt kuulamata, on Pain. Minu jaoks on Pain kindel kvaliteet ja ma ei ole viibinud ühelgi Paini kontserdil, mis oleks halb. Huvitav, et Soomes on Pain äärmiselt populaarne – kuus kontserti, millest viis on ka väljamüüdud, pole ju paha! Palju Eestis Paini fänne on? Kardan, et vähe ja see on imelik. Tulge nüüd kapist välja, peame ju bändi siia ka esinema saama, viimasest (ja ühtlasi ka esimesest) korrast on möödunud juba üle 10. aasta! Mis aga puudutab Paini viimast albumit, siis minule jõudis see kohale. See on lihtsalt nii hea ja iga kuulamiskorraga läheb veelgi paremaks!

pain3

Kitty: Pain on see muusikaline gäng, keda meie tšikkide punt on 10+ aastat huviga jälginud, keikkadel käinud ja backstage’is ühispilte teinud. Mingi hetk tuli selline tore mõte, et oh, uus traditsioon – alati meenutuseks pilt kas Peteri või terve tema vokaalinstrumentaal ansambliga. Neid fotosid on kogunenud juba omajagu…

Aga tulles tagasi Soome tripi juurde – järjekordses Nosturi kontserdis ei pidanud pettuma. Ma arvan, et Peter on lavalaudadel veel 60+ vanuseski, vähemalt ma väga loodan seda. Veids nagu Blackie Lawless – sa ei saa arugi, et ajaga midagi muutunud on. Ja tegelikult on ta nii vaikne ja nii tavaline, päris inimene. Väga viisakas. Väga laia maailmapildiga. Üldse mitte staar.

Pandora: Vabandust, pidin vahele torkama, et sa mõtlesid lavalist etteastet onju? Kui WASP-i ajal eelistan kaugemalt lavale vaadata, siis Paini ajal ei tahtnud korrakski pilku lavalt pöörata. Peter Tägtgren on ikka jube heas vormis, igas mõttes. Ta oli haige, aga möllas täiega laval ringi. Ka hääl ei vedanud teda alt, sest uuel plaadil ongi selline veidi kähisev vokaal.

Kitty: Lavalist etteastet mõtlesin jah. Bänd läheb laval iga korraga ainult paremaks, mis võib muidugi olla tänu seekordsele verinoorele asendustrummarile või uuele kitarristile? Power oli igatahes jõhker ja laval toimuvast oli hästi näha, et alet ei tee need mehed millegi pealt. Kustkohast see võhm ja jaks küll tuleb? Kuigi Nosturi oli välja müüdud ja rahvast palju, õnnestus meil rabada parim positsioon II korruse rõdul, peaaegu lava kõrval. Evendi highlight oli muidugi kitarristi stagediving, mida ta tuli meie juurde sooritama (vt. videot Bitch Hard Girls Squad’i FB lehelt). Jättes kõrvale fakti, et ilmselt vahisime me kõik, suud ammuli, Peetrit ja ei pannud tähelegi, et kidramees lavalt kadunud on… kuniks mingi jorss ronis rõduäärele. “Oh neid purjus soomlasi!” (Vahemärkus: hea, et küünarnukiga ei pannud) 🙂  “Krt, see ju Paini kitarrist! Filmi, filmi, kuuled väää, filmi nüüüüüd, vaata et sa peale saad selle!” Taustaks ebamäärane naiste kiljumine. Ja kusjuures – püütigi kinni ta, väga kihvt oli!

pain12

Pandora: Bändil oli jah sellist uut energiat, see oli lihtsalt nii äge. Võtame või bassimehe, Andre Skaugi. Tavaliselt on bassimehed sellised tagasihoidlikud tüübid, tinistavad vaikselt kitarri… no Andre näitas ette, kuidas laval möllama peab. Sebastian Tägtgren, kes käesoleval tuuril David Wallinit asendab, oli samuti tubli – algul küll tagasihoidlik ja keskendunud, aga iga lugu edasi hakkas laval toimuvat järjest rohkem nautima. Ja ka tehniliselt pole midagi ette heita, tubli töö. No ja Greger Andersson, uus kitarrist – see tüüp on lihtsalt hullumeelne, sobib bändi nagu rusikas silmaauku. Tõepoolest, minu esimene mõte oli seal rõdul seistes: wtf, kes sa oled, miks sa minu kõrval rõduäärele ronid ja ennast tappa tahad ning selle käigus mu siidri ümber ajad? Kui taipasin, kelle ja millega tegu, hakkasid mul jalad värisema (mitte küll nii palju vist, kui Gregeril endal) ja mõtlesin, mis Soomes kiirabi number on. Hullumeelselt stiilne! Ühesõnaga, eluäge live oli, minu 2016. aasta parim kontsert. Uued lood kõlavad lives esitades suurepäraselt, neis on seda Painile iseloomulikku sädet ja nüansirohkust.

Kitty: Kontsert sai liiga kiiresti läbi ja meie läksime oma ühispilti ootama, mis päädis kella viieni hommikul hotelli baaris tiksumisega. Koos Peetri ja poistega! Kitarristi ristisime kohe Ragnarokiks ja nalja sai palju. Tublimad neist käisid muidugi Bäkkaris aftekal ka ära, aga meile tundus seekord hotelli fuajees võlstkamina ees tiksumine kutsuvam. Igatahes, oli õhtu mida mäletada ja oli väga privaatne sõbralik häng, mille eest tänulik olla. Nüüd võib aasta 2016 otsa saada, linnuke on kirjas.

pain15

Aitäh Pain, aitäh Helsingi – see oli õhtu, mida meenutada!

pain9mv

Fotod ja tekst: Bitch Hard Girls Squad

Lembetu: „Kuulen, näen ja mõistan Loitsu muusikat nüüd hoopis teisiti.“

Esmalt väike mälumäng. Kes on pildil?

loits

Õige vastus on muidugi: LOITS

Reedel, 2. detsembril tähistab Loits bändi 20. sünnipäeva suurejoonelise sünnipäevapeoga. Loitsu viimasest kontserdist on möödas üle viie aasta, samas pidevalt justkui midagi vaikselt toimub – küll ilmub nende lugu mõnel kogumikul, küll avaldatakse hoopis Loitsu lugudest kavereid. Otsustasin Lembetult otse küsida, kuidas Loitsul läheb ja mis reedel Tapperis toimuma hakkab.

Lembetu, Eestis ja ka maailmas on rahutud ajad. Kalevipoeg ei ole saabunud korda majja lööma, kas hoopis Loitsule tundus, et nüüd on aeg ärgata?

Mitte Eesti pärast. Ikka nende pärast, kes jaksasid ära oodata! Maailmarahu meid ei koti.

Teie viimasest esinemisest on möödunud 5 aastat. Mida olete vahepeal sepitsenud? Aeg-ajalt tuleb Loitsu riidekraami müüki, mõnel kogumikul avaldatakse ka mõni vanem lugu ja vahepeal tegite isegi uue loo J.M.K.E. austuseks. Midagi susiseb, kuid aktiivsemat tegutsemist pole vist vahepeal olnud?

Õnneks ei ole jah. Vahel on mõnus diivanil istuda ja vaadata, kuidas kõik aina paremuse poole liigub. Sahtlisse on kirjutatud plaatide jagu materjali, aga ei ole vaja sellega liputama hakata kui aeg ei ole õige. Äkki nüüd on, eks varsti näeb.

Ajast rääkides, 20 aastat on pikk aeg – olete muutunud „noortest mässajatest“ korralikeks pereinimesteks. Mis on Loitsu juures muutunud?

Viimastest proovidest on selline tunne, et midagi ole muutunud. Aga tegelikult ju on. Arukamaks oleme muutunud. Oskame üksteisega läbi saada. Teame, mida võib ja mida mitte. Ja kui endast rääkida, siis kuulen, näen ja mõistan Loitsu muusikat hoopis teisiti. See on nüüd lihtne ja lööv ja täiesti iseenesest mõistetav. Nii nagu peab.

Uudiseid jälgides tundub mulle, et Kolmas maailmasõda on juba alanud. Kas on tekkinud tahtmine lauludesse põimida ka protesti või arvamust praeguse olukorra kohta?

Absoluutselt ei taha sellest kõigest laulda. Ja ka maailmaga ei ole midagi lahti. Lahti on inimestega, kes sellest aru ei saa. Päevakajalist punki ma enam Loitsu ei otsi, aga katkiste inimhingedega loodan, et tegeleme edasipidigi.

Mehhiko plaadifirma Azermedoth Records võttis nõuks Loitsu 20. juubeli puhul välja anda grenaderide laenlugudest koosneva albumi. Kuidas sellega plaadiga läheb? Kümmetkond lugu oleme kuulnud, millal plaat ilmub?

Ilmub Loits 20 sündmuseks. Nii on plaanid seatud. Viivitus on olnud suur ja sellest saate süüdistada ainult mind. Jah, olen süüdi! Tahaks kõike 101% pühendusega teha, aga selleks on elu liiga kiire. Seega annan endast parima, vähemalt 20%.

Olete aktiivselt proove teinud ja Näoraamatus said ka fännid arvamust avaldada, milliseid lugusid kontserdil kuulda soovivad. Kas kontserdil tulevad esitusele ainult vanad lood või on Loitsul ka midagi uut kavas?

Uut ei tule. Tegelikult andsime endale lubaduse, et enne ei esine, kui uus plaat on ette näidata. No ei ole plaati, murdsime lubadust, aga samas ei kahetse midagi. Eeldan, et keegi ei ootagi Loits 20 ürituse raames midagi uut. See võiks lausa narrina välja kukkuda.

See eelmine küsimus oli muidugi delikaatsem versioon küsimusest, mida olete ilmselt kuulnud sadu kordi ehk „millal uut kraami saab?“ Igatahes, räägi, millises koosseisus üldse lavale astute? Kas on ka üllatusi näiteks vanade bändiliikmete näol?

Loits on konservatiivne bänd. Ei mingeid üllatusi. Astume lavale vanas heas kooseisus, millega plaate teinud oleme. Kahju, et Kaido meiega laval olla ei saa, aga seda enam vanakool oleme. Uut tuleb siis, kui tunne on õige. Siis kui on uut vaja. Siiani ei ole vaja olnud.

Kas sünnipäevapeole tasuks tulla priskema rahakotiga ehk tulevad Tapperis müügile ka Loitsu vanad särgid, plaadid jm kraam?

Saab nii vana kui uut! Ja peale meie on oma letiga kohal nii Nailboard kui ka Hexenreich, seega raha saab mõistlikult raista! No ja alati ei olegi vaja osta. Võite ka niisama kõik raha meile anda, me ei pane kätt ette!

Lõpetuseks: Bitch Hard, lase tulla. Mida tahaksid intervjuule lisada?

Tulge lihtsalt kohale ja teeme ägeda mürgli. Mitte keegi ei oska hetkel öelda, kas kunagi midagi sellist enam juhtub. Las siis juhtuda nii, et elu lõpuni mäletame!

api

Me saame kümneseks! das paaaarty!

Kümme aastat Bitch Hard Girls Squadi! KÜMME! Saate aru, kümme aastat oleme ametlikult selle kollektiivina muusikat mänginud, külastanud lugematul hulgal kontserte-festivale nii Eestis kui välismaal, kirjutanud arvustusi, võõrustanud bände, võtnud ette vahvaid ja unustamatuid trippe, patustanud sellega et mõned tšikid meist lasevad sulel hea joosta teistegi väljaannete heaks ja löövad kaasa põnevates kõrvalprojektides… noh, igasuguste muude asjadega oleme ka patustanud 😛 Jah, naistel pole metalskenes kerge, aga tugevad, elurõõmsad ja sarkastlised kõigile-katsumustele-vastu-vaatajad jäävad alati ellu, teevad suuri tegusid ja joovad-löövad vajadusel mehed ka laua alla. Meil on selline seltskond, et hoia mütsi kinni. Ilmselgelt ei suuda te uskuda, milliseid uskumatuid asju suudab selline kari naisi genereerida, tegelt ka. 10 aastat!

Nüüd on meil sünnipäev. Ja seda ei juhtu iga päev.

Kui arvestada seda, et tunneme üksteist rohkem kui vaat et pool elu, siis selle (ametlikult) kümne aasta jooksul on meil olnud ennenägematult vahva aeg! Tänutäheks korraldame oma sõpradele-tuttavatele ja kõigile raskemuusikahuvilistele mõnusa olengu aegumatu muusika saatel (läheb tantsuks!) ja kui veab, näete suurelt ekraanilt nii filme kui meenutusi ja ehk toob õhtu isegi mõne üllatuse kaasa? You never know, if you won’t try. And if you won’t try, you’ll regret it your whole life. Ok, at least some weeks.

FACEBOOKI EVENT SIIN

If you become fearless, life becomes limitless!

BHGS 10