Greger Andersson: On tõeline au Paini tüüpidega koos mängida

2016. aasta novembris käisin Helsingis Paini vaatamas. Kontsert toimus Nosturis ja mõistagi oli tegemist väljamüüdud üritusega. Mul oli üsna hea koht kontserdi jälgimiseks, seisin teise korruse rõdul, ääre juures. Kui kontsert hakkas lõppema, ronis üks purjus tüüp (või nii ma arvasin) rõdu äärele ja tahtis alla hüpata. „Kurat, kui sa tahad ennast ära tappa, siis tee seda ilma mu siidrit ümberajamata!“ pomisesin pahaselt. Jah, pikkade juhtmete tõttu taipasin alles mõni sekund hiljem, et enesetapja on tegelikult Paini uus kitarrist Greger Andersson. Ning jah, ta sooritas sealt rõdult täiuslikult hullu stage dive’i. See oli võimas!

Greger, oled sa alati olnud nii hulljulge?

Haha, ei saa just nii öelda. See trikk oli tehtust hulljulgeim. Publik ja kogu atmosfäär oli lihtsalt nii äge, läksin tundega kaasa ilma sellele mõtlemata. Hüpe läks üllatuslikult hästi, kuid ma ei ole kindel, kuidas publiku käte-peadega lugu oli… Loodetavasti suutsid nad edasi headbang’ida ja koju tagasi roomata. See oli meeldejääv moment, igatahes.

Oled suhteliselt uus tüüp bändis. Millal ja kuidas sa Painis mängima hakkasid?

Ära unusta, et ka NOORIM! Ha ha. Jah, septembri alguses sain Facebookis kirja vanalt sõbralt, kes oli ühtlasi bändi De Van (kus mängin kitarri) vana mänedžer. Ta küsis, kas tahaksin proovida ja hiljem äkki ka liituda Painiga. Oma peas karjusin „HELL YEAH!“, kuid vastasin talle rahulikult: „See kõlab hästi!“. Ma pidin ju laheda venna imagot säilitama. Ära seda nüüd kellelegi ütle! 😛

Igatahes, hiljem kohtusin kuttidega Stockholmis, tegime mõned õlled ja sain teada, mis plaanis on. Olin ilmselt piisavalt cool tüüp ja hea suhtleja ka, igatahes päev hiljem sain rohelise tule ning võisin hakata lugusid harjutama. Kaks nädalat hiljem külastasin Peteri stuudiot sügaval Borlänge metsades, tegime väikese sessiooni nädalavahetusel ja kolm nädalat hiljem oli tuuri esimene kontsert Berliinis. Tõeliselt äge!

Kas Paini kitarripartiide õppimine oli lihtne?

Ei, ma ei ütleks seda. Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis polnud see üldse lihtne. Nende lood ei ole küll ülemäära tehnilised, kuid kui sulle antakse õppimiseks 26 pala korraga, siis muutuvad kõik lood häguseks ja sarnaseks.

Pidin hakkama neid eraldama. Tahtsin proovida kõiki lugusid korraga, sest olin nii põnevil, kuid taipasin, et pean õppima ühe loo korraga, sellesse süüvima. Tahtsin tõesti osata neid lugusid mängida unepealt, et esinedes saaksin anda endast maksumumi ja laval lõbutseda, mitte riffe vaadata ja mängimisele mõelda.

20161119_234858

Pain @ Nosturi, november 2016

Pean ütlema, et mulle meeldib see energia, mida sa bändi esinemisele annad. Olen näinud Paini kontserte erinevate lavaliste koosseisudega, kuid praegune koosseis tundub täiuslik. Mida sina sellest arvad, kuidas sa teistega läbi saad?

Ohh, see on lahe, aitäh!

Läbi saan? Mida veel! Eriti Peteriga, kes on kui pind tagumikus, muudkui käib ja õiendab, küll selle ja siis teise asja kohta…

HAHAHAHA, ma olen lihtsalt tapvalt naljakas…

Tõsiselt rääkides, siis me saame kõik hästi läbi. See on TÕELINE au nende tüüpidega koos mängida ja olla osa sellest PAINI MEESKONNAST. Kõik on mõnusad ja ägedad tüübid. Naudin sellest iga minutit, olgu siis laval või kontserdite vahepeal, viletsas tuuribussis järgmisele esinemisele loksudes, juues püha vett… no ma täiega armastan seda!

Kas olid ka mingid „teretulemast bändi“ rituaalid?

Ma isegi ei mäleta tegelikult. Ma arvan, et André üritas midagi, aga mul on silmad ka kuklas, seega ei läinud õnneks. 😛 Võib-olla pole ma veel piisavalt jommis olnud. See on ilmselt ainult aja küsimus, ma pakun. :O

Pain on avaldanud 8 täispikka albumit. Milline neist sinu lemmik on?

Oh, see on raske küsimus. Ütleksin, et „Coming Home“, sest olen viimaste kuude jooksul sellega üsna seotud olnud. Järjekorras järgmine oleks ilmselt „You Only Live Twice“, sest pala „Dirty Woman“ on lihtsalt niivõrd rokkiv!

Greger, räägi natuke ka oma teistest bändidest. Tean, et mängid bändis nimega De Van?

Jaa, De Van… ÄGE bänd. Olen seal mänginud alates 2009. aastast, oleme välja andnud kaks albumit: „PLANET BOTOX“ (2010) ja „CURRENT END OF DAYS“ (2013).

Hetkel oleme väikesel pausil. Tegelikult isegi pikemal pausil, võib kahjuks öelda. Ilmselt on see tavaline: lapsed ja töö- ning pereelu võtavad järjest rohkem aega, lisaks elavad bändiliikmed Rootsis erivates kohtades. See kõik teeb bändi tegemise raskeks, aga meil on siiski mõned plaanid ja vast on ka lähitulevikus uudiseid oodata…

Aitäh ja edu peatselt algaval tuuril. Pain esines viimati Eestis üle 10. aasta tagasi, oli ka juba aeg! 😉

AITÄH! Tallinn, rokime teil sokid jalast, luban seda! 🙂

 

Intervjuu ja fotod: Bitch Hard Girls Squad

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s