Rein Rannapi rokkooper “Nurjatu Saar”

20171102_145351

Ma ei ole eriline muusikalide ega ooperite fänn, kuigi mõnda “West Side Story” laulu võin ka unepealt ümiseda. Siiski, aastat-üheksa tagasi käisin Tartus vaatamas “Ruja” rokkooperit ja see oli nii hea, et ostsin isegi etenduse DVD. Selle vaatamiseni pole ma küll tänaseni jõudnud, aga kui mõnel etendusel on Rein Rannapi käsi mängus, siis ilmselt igavat lavateost karta ei tasu ja sestap seadsin ka eile sammud Nokia konserdimajja, et Rannapi uut rokkooperit vaadata.

„Nurjatu saar” torkas silma väga ägedate tegijatega. Libreto autoriks oli Andrus Kivirähk ja tõepoolest, milline vaimustav tekst! Päriselt. Pisike vimka siin-seal, mõni sõnamäng ja alles etenduse viimasel hetkel sai selgeks, et tegemist on justkui Suure Töllu ja Pireti kohtumislooga. Vimkadest rääkides, siis kohas, kus Kristel Aaslaiu mängitud Birgitta-Piret kõvasti lubab, et kuna mees maja ehitada ega põldu künda ei oska, siis hakkab ta edaspidi kõiki neid töid kalli mehe asemel tegema, turtsatasin ilmselt üsna kõvasti naerma. Sellised me naised oleme, ilusad ja andekad, „emme tööriistakast” ei tähenda enam ammu meigikohvrit.

Igatahes, stsenaarium ise oli lihtne: viikingipealik Rullo (kelle nimega assotsieerusid kohe viikingi-seriaalist tuttav Rollo ja eestipärane rullnoklus) on jõudnud Saaremaale, vangistanud seal (viimase) vanapagana Uude ja nüüd käib ning külvab hävingut. Julge sepp Vesse, kes armub kaunisse Hallatüdrukusse, astub Rullole vastu. Ameerikalikku õnnelikku lõppu küll ei ole, kuid mõtlemisainet sellegipoolest.

“Nurjatu Saar” oli visuaalselt väga kaasahaarav. Kostüümid ega lavakujundus ei olnud väga keerulised, kuid tulemus oli äärmiselt nauditav. Võtame või seiga, et videoekraanid, millelt laval toimuvat lähemalt sai näha, ei olnud klassikalised ekraanid, vaid pilt kuvati hoopis lava äärtes olevatele valgetele kangastele. Isegi mets, rohelises kostüümis inimesed lihtsate puukujudega, olid igati paslik tagataust. Teurastajad seevastu olid kohe kõhedusttekitavalt ägedad. Tundus, et kõik, liikumisest materjalideni, oli päris põhjalikult läbi mõeldud. Näitena võiks tuua Teurastajate esimese tantsu, kus tegelased olid seljaga publiku poole, kuid maskid olid kuklapoolel peas ja kokkuvõttes oli äärmiselt tõetruu ja ebamaine, isegi pisut häiriv lombakate tants.

Plusspunktid muidugi näitlejate eest. Marko Matvere (Rullo) on üks mu lemmikuid siit kodumaa pinnalt – lihtsalt suurepärane esitlus! Tulehaldjas Lauritsa rollis oli Metsatöllust tuttav Markus Teeäär – respekt, Markus! Kui millenniumi alguses Linnahallis Metsatöllu nägin, ei oleks ma ka kõige imelikumas fantaasias arvanud, et sind kunagi ooperisolistina näen! Mõnusalt susisev etteaste, nagu tulehaldjale kohane. Vanapagana rollis astus üles Tõnis Mägi – taaskord, alates ajast, kui „Koitu” kuulsin, toob ta hääl mulle ikka ja jätkuvalt kananaha ihule. Lenna Kuurmaa oli Hallatüdruku rollis lihtsalt „nii nunnu”, Andrus Albrecht oli täiesti veenev Uude veidi tossikesest poeg Tölpa ja Ott Leppland oli oma suurepärase kehaga väga sobiv sepa osatäitja. Mis aga Kristel Aaslaidu puudutab, siis taaskord – wow! Südikas, julge ja vägeva häälega – tahaksin küsida, kas rollid olidki kirjutatud neile konkreetsetele inimestele või sobitusid osatäitjad hoopis niivõrd sujuvalt nendesse rollidesse?

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Nokia kontserdimajas enam “Nurjatut Saart” ei mängita, siis kui tulevikus peaks avanema võimalus seda etendust vaadata – soovitan soojalt!

Advertisements

DND ja Põlva. Justnimelt Põlva!

…sest milleks minna otse, kui saab ringiga. Milleks minna DND uue plaadi esitluskontserdile kodusesse Tallinna, kui valikus on palju eksootilisemaid kohti. Näiteks Põlva.

Juba teekond ise oli huvitav. Kodus istud taksosse ja sõidad kontserdile. Linnatuled, vihmasadu, palju närvilisi inimesi. Teekond Põlvasse oli palju rahulikum. Lumi ja lõputu maantee. Õhtupimeduses Tartust Põlvasse sõites nägime teel vaid loetud arvu hingelisi, enamus neist olid muideks loomad. Otseses, mitte kaudses mõttes. Kitsed ja rebane. Põlva kultuurikeskus asukoha reetsid rahvamassid selle juures, täpsemalt umbes viis suitsetajat kultuurimaja ees.

Ja teate, Põlvas oli mõnus!

V_1a

Kontserdikohaks oli legendaarne Põlva kultuurimaja ruum, kus kunagi 90ndatel tegi suuri tegusid Eesti esimene lumelauaklubi Mässer. Sisuliselt võib neid klubi Undergroundi asutajateks lugeda. Igatahes, kontrast kultuurimaja ja klubiruumi vahel oli huvitav. Klubiruum oli undergroundlikult mõnus. Baariarve oli väike, sest hinnad olid rahakotisõbralikud. WC-d olid puhtad, kultuurimaja ikkagi. Rahvas oli hoopis teistsugune, vahetum, igas mõttes. Kohati ka rohkem äärmustesse laskuv. Helimees tegi tööd hingega ja ka valguse osas ei saa külastajana midagi ette heita!

Sibyl Vane on koos DND-ga palju koos mänginud, kuid miskipärast vaatasin neid huviga, mitte möödaminnes, alles Põlvas. Mõnus! Selline positiivne energia ja nii mõnus vokaal! Kui peaksin kirjeldama ideaalset naisevokaali rokkmuusikas, oleks see justnimelt Helena vokaal – madal ja jõuline. Kitarrid juurde ja pole raske arvata, miks DND ning Sibyl Vane niivõrd harmoonilise duo moodustavad.

v_2

Ja peasüüdlane, DND, oli mõnus! Mulle meeldis kontserdi ülesehitus – eelmise plaadi „Tulede säras“ esitluskontserditel oli kontserdil lugude järjestus suures joones sama, mis plaadil ja kuigi see oli väga hea järjestus, puudus üllatusmoment. Seekord oli teistmoodi ja vahele oli põimitud ka vanemaid laule.

v_3a

Äge oli, kuidas Andrease käes vaheldusid erinevad pillid, kitarrile lisaks nägi ka balalaikat ja tamburiini. Andis kontserdile värvi. Nii heli kui visuaali mõttes.

v_4

Kui nüüd negatiivsest rääkida, siis ruumi konstruktsioonide eripärast (Underground asub Kultuurikeskuse pöördlava all) tingituna oli lava esiosas post. Mitte selline väike postike, vaid korralik jäme post, mis lõikas lava täpselt kaheks. Visuaalselt tegi see bändi jälgmise raskeks ja tundus, et ka bändiliikmeid ennast häiris see pisut. Seisad vasakul ja vaatad lauljat-trummarit. Siis kõnnid paremale ja näed, et ka kitarristid on kenasti olemas. Ühtset tervikut ei tekkinud. Oleks tahtnud korraga vaadata Andrease pisut eemalviibivat pilku ja Eddie äratuntavat, veidi ettepoole kummardunud poosi. Näha Robi pikka kuju ja tõsist nägu ning taamal Raido trummimängu. Kas ta istub? Kas ta seisab?

v_6

Kuid, sellegipoolest oli tore. Vedasime kontserdi-eelselt kihla, palju kontserdile rahvast tuleb. Piletihind oli ilmselt väikse koha jaoks krõbe ja see toimis – kontserdile tulid enamjaolt inimesed, kes bändide vaatamisest ka huvitatud olid. Ja see rahvaarv, no ütleme nii, et see ületas meie optimistlikumad prognoosid.

v_5

Seega, soe soovitus – mõnikord on täitsa mõnus sõita oma lemmikbändi kontserdile hoopis võõrasse linna. Huvitavad elamused on garanteeritud. Edu ja jaksu DND-le nende jätkuval plaadiesitlustuuril!

v_7a

 

 

 

DND – KÕIKIDE HAIGUSTE RAVI (2017)

dnd

Kõik head asjad algavad sügisel, laulab DND. Tõsi see on, sest ütlemata mõnus on rõskes toas end diivanil kerra keerata ja DND uue, käesoleval sügisel ilmunud albumi saatel veidike puhata.

Puhkuseks seda õieti nimetada ei saagi. „Kõikide haiguste ravi” on esmapilgul küll kerge kuulamine, kuid süvenedes avastan sealt aina uusi kihte ja detaile. Tahaksin reinrannaplikult žestikuleerides õhinaga rääkida, kuidas näiteks üks konkreetne heli plaadil on justkui ojavulin ja klaasikillumäng. Tagasihoidliku eestlasena ma seda muidugi ei tee, aga uue albumi üheks märksõnaks ongi nüansirohkus. Detailid, mis kontserdil üldise müra foonil jäävad kuulmata. Erinevad helid ja kõlad, mis on kokku sulatatud ilusaks tervikuks.

Sügis, mu lemmik aastaaeg, on korraga ilus ja nukker. „Kõikide haiguste ravi” on sarnane – ilus ja sügisele omaselt küps, kuid ometi melanhoolne. Ei vaja enam midagi rohkem ma elult… Kuulasin hiljuti bändi aastat-üksteist tagasi ilmunud EP-d „Time To Fight” ja tuleb tunnistada, et nii üldine kõla kui Andrease vokaal on ajaga muutunud pehmemaks. Küpsemaks. Nurgad on lihvitud. Kitarripartiid on muutunud huvitavamaks, dünaamilisemaks, detailsemaks.

Miks mõnikord ruumi on palju, kuid õhku on samas nii vähe… Geniaalne. Imetlen, kuidas nii lihtsate sõnadega on võimalik öelda nii palju. Eesti keeles laulmine pidi olema kui alastiolek, uue plaadi puhul on seda tunda eriti hästi. Kõik tekstide kirjutamisel läbielatu on sedavõrd selgelt kuulajale tajutav, et tahaks lihtsalt ohata: „Ma tean, mida sa tunned!” Mine tea, võib-olla ei olegi kõikide haiguste ravi toode, mida eelmainitud tean-mida-tunned reklaamlause abil ohtralt turundati, vaid hoopis pisut tööd oma sisemaailmas, mõnusa muusika saatel?

Alastiolekust rääkides, siis plusspunktid ka uue plaadi kujunduse eest. Lihtne, minimalistlik, erinevalt lahtimõtestatav. Valgele, pisut lohvakale maikale sobiks see kaanepilt kui valatult. Südantsoojendav oli ka plaadi vahelehelt lugeda tänusõnade teksti, kus „õ”-tähte asendas endiselt number „6”. Üks neist pisikestest detailidest, mis DND-st teevad DND. Selline see uus plaat on, DND oma parimal kujul. Aitäh!

Hard Rock Laager 2017

Hard Rock Laager 2017 – tehtud! Heakene küll, mitte tehtud, vaid käidud ja nähtud ning suur aitäh tegijatele!

niisama3v

Lõppenud Laager võlus mind ennekõike mõnusa kodumaiste bändide nimekirjaga. Väga kahju, et nägemata jäi Psychiatric Ward, Laagri avapauk. Õigupoolest Tallinn-töö-ummikud-vihm mõjusid kokku nii, et esimene bänd, mida nägin, oli Dead Furies. Ja kahjuks ka ainult teist poolt etteastest. Õnneks piisas sellest vähesest teadmaks, et ma tahan neid näha veel ja veel. See oli suurepärane, milline energia!

deadfuries1vmv_deadfuries2v

Herald on kvaliteet. Tõupuhas heavy metal, made in Estonia. Muhe vaatamine-kuulamine. Mõjub ühtemoodi kaasahaaravalt nii kapihevikale (väike hevipisik pesitseb mul südames juba vanadest aegadest) kui tõsimeelsele hevifännile. Plusspunktid tulevad lisaks eestikeelsete tekstide eest.

herald1vmv_herald3v

Goresoerd – kindel kvaliteet, taaskordselt. Oled nüüd fänn või mitte, ka seda bändi on lihtsalt mõnus vaadata kontserdil. Kõik toimib sujuvalt ja live on viimaste detailideni paigas. Valgus, muusika, riietus, lavaline olek-suhtlemine nii omavahel kui publikuga. Kõik.

Goresoerd1v

Tankisti ajal tundsin, et olen vanaks jäänud. Miks? Sest esimest korda Laagri ajaloos vaatasin bändi ja mõtlesin: “Huvitav, nooruslikult uljas suhtumine-suhtlemine!” Mine või passi vaatama, aga Tankist jäi meelde, igatahes.

tankist1vtankist2v

Val Tvoar – võrreldes varasemate herr Tarvo Valmi projektidega tundub Val Tvoar mulle kuidagi küpsem. Bändist õhkub rahulolu – kõik on hästi ja nii peabki olema.

valtvoar1vuusmv_valtvoar2v

Condescension – see ei ole üldiselt minu teetass, kuid huvitav vaadata igatahes.

mv_cond1vmv_cond2v

DND andis järjekordse suurepärase kontserdi. Kes vahetab lugude vahel lavakostüüme, kes kitarre. Eriliselt jäi kummitama uus lugu “Kontserdilt koju” (kui see nüüd õige pealkirjaga sai nimetatud), kuidagi rusikana silmaauku oli see laulutekst. Üleüldse, muusika kõrval kiidaksin DND tekste – mõjuvad kohati nagu väike filosoofiline mõtisklus. Seinad me vahel, tunnete lagi… (loost “Rong”).

DND2v

Asphyxi läksin vaatama puhtast huvist, kuid wow! Kiire, korralik, täpne ja suurepärane esinemine!

mv_Asphyx1

Showeri kohta olen kuulnud vaid legende. Nende esinemine oli selline, nagu olin mõnes mõttes oodanud: sain aru, miks on legendid tekkinud ja oli kaasahaarav küll, samas oli ka näha, et on kaua lavalt eemal oldud, näiteks need väikesed tühjad pausid lugude vahel. Ja üleüldse – kas Sven Valdmann on leidnud ajamasina, mis aega ei peata, vaid ka tagasi kerib?

shower1vmv_shower2v

Arcturuse ajal vajasin väikest pausi. Geniaalne ja hullumeelne üheskoos, tõepoolest, kuid samas väga intensiivne. Meeldejääv!

arcturus1av

Loitsu matus oli kordaläinud, tundus vähemalt nii. Kuidagi pidulik oli, kõik pealtvaatajad seismas kui üks mees pinkidel püsti, terve kontserdi. Ja natuke oli ka kurb ja samas oli ka hea meel, et selline bänd meie väikeses skenes üldse on olnud. Aitäh!

loits4vloits3v

Katatonia esinemist ma natuke pelgasin. Nii “esimene” kui “teine” Katatonia ajajärk on mulle meeltmööda, viimase kümne aasta looming aga ei ole suutnud jäädavalt kõnetada. Õnneks oli hirm asjatu, ka uued lood kõlasid kontserdil kaasahaaravamatena kui plaadilt kuulates. Ja kui veel “Evidence” või “Teargas” esitusele tulid, no täielik nostalgialaks. Positiivsete uudistena ka seda, et HRL kavalehelt võis väiksemas kirjas lugeda, kuidas Katatonia 4. detsembril Tapperisse esinema tuleb. Aitäh, aitäh, aitäh! Is this your way of telling / Another has been found / Now I know it’s teargas in my eyes ❤

katatonia1vkatatonia2v

Elu-olust rääkides, siis kõik oli hästi. Toiduvalik oli hea ja eriti meeldis ühele meist üks võileib. Justnimelt võileib, mis oli elu parim võileib. Metal Meals võileib. Hakka või kahetsema, et ma samas telgis pakutud grillitud kanasüdamed vahele jätsin.

-“Mis sulle selle aasta Laagris siis meeldis?”

-“Võileib!!!”

Jooki oli (NB! Pohmakas! Palun järgmisesse Laagrisse kast alkovabat siidrit ka kaasa võtta, aitäh! :*) ja käsitööõlut oli. Oli plaate, oli riideid, kõike, mida vaja. Muda oli ka, täiesti piisavalt kohe. Vihma sadas ainult reedel, ja ka siis õnnestus täielikku paduvihma vältida.

niisama1vniisama_n

Jah, kõik oli lihtsalt suurepärane. Suur kummardus ja kniks korraldajatele. 29-30. juuni 2018 võib vist juba kalendris punase südamega tähistada, jah? 😀 ❤

katatonia3v

 

 

 

 

 

Herald: Kindlasti tulevad Hard Rock Laagris esitlusele kõik suuremad hitid

Ilmateade lubab nädalavahetuseks vihma, vihma ja veel natuke vihma, kuid olen kindel: Heraldi etteastet Hard Rock Laagris vihm ei häiri. Õigupoolest võib see olla päris huvitav kogemus, vihmas moshida ja laulda: “Ajaratas pöörleb, masin veereb, järel roomikute jälg…” Nimelt on Heraldi “Masin” osutunud albumiks, mida mul on äärmiselt raske peast välja saada, mitu nädalat käin ja ümisen ühte või teist fraasi sellelt. Egert ja Sven rääkisid meile lähemalt, mis Heraldil hetkel käsil on.

*Kuidas Heraldil läheb? Valmistute suvekontserditeks?

Sven: Heraldil läheb üldiselt päris hästi, kurtmiseks pole küll mingit põhjust. Praegu käivad jah üsna intensiivsed proovid nii oma proovikas kui ka Tapperis. Tapperis paneme paika lavasoundid, katsetame tehnikat n.ö lahingutingimustes. Lisaks tootsime suveks kõvasti uut nänni, värvisime oma nännitelki ja tegime muid ettevalmistusi.

Egert: Ettevalmistused käivad, keelpilli osakond on vahepeal uuendanud ka oma arsenali mille testimine ja soundiotsimine käib.

*Kontserditest, siis milline on üldse olnud meeldejäävaim Heraldi kontsert? Mõne lapsepõlvelemmiku, näiteks W.A.S.P.-i soojendamine, või hoopis midagi muud?

Sven: Nende soojendamistega on see lugu, et meiesugune soojendusbänd on seal tihti koera staatuses. Korralikku soundi teha ei saa, backstagesse ei lasta (ei mahu), laval eraldatakse mingi väike nurgake jne. Nii et see pole mingi eriline meelakkumine. Üks meeldejäävamaid kontserte on minu jaoks eelmisel suvel toimunud ülesastumine American Beauty Car showl, kus lava oli pisut kehvasti tehtud, nii et sealt kallas vett trummar Jaanile krae vahele ja samuti ei saanud valesti paigaldatud lavakatuse tõttu valgustust sisse lülitada, kuna vihm sadas prosedele peale. Samas publik, kontsert ja fiil olid super!

Egert: Kuigi lapsepõlvelemmikute soojendamine on kindlasti tore ja mõnusa fiiliga lived, siis imelikul kombel kipuvad meeldejäävamateks konsadeks siiski kujunema need, kus on toimunud miskit naljakat või ebameeldivat. Mul on väga selgelt meeles, me viimane kontsert KiviPaberKääris, kus me palgatud valgusmees oli enne konsat liiast vägijooke tarbinud ning asi lõppes sellega, et lava ees vilkus vaid üks prose vahelduva eduga sisse ja välja. Valgusmees ei olnud lihtsalt võimeline seisma kahel jäsemel, veel vähem tuvastama viga valgustussüsteemis (milleks oli peakaabli ühendamata olek).

*Kuivõrd hoiate silma peal kodumaisel heavy metali skenel? On näiteks mõni uus bänd silma jäänud? Heavy tundub üldse Eestis olevat üsna vaeslapse rollis?

Sven: Mina püüan ikka natuke kursis olla ja kõiki uusi reliise kuulata. Heavy osakonnast pole paraku mingit uut kõrvaussi eriti nagu trehvanud. Samas on üsna häid uusi bände küll, aga tihti on nendega nagu noortega ikka – tekivad lahkhelid, minnakse tühja-tähja pärast laiali just siis, kui peaks hakkama rasket tööd tegema jne.

Egert: Tuleb tunnistada, et eriti kursis ei ole, kuid viimaseid positiivseid üllatusi oli minu jaoks Catnap, kuid millega nad hetkel tegelevad ja kas üldse veel koos, ei tea.

*Heraldi 15. sünnipäevaks valmis koos Tankeri pruulikojaga spetsiaalne Heraldi käsitööõlu, Masinaõli. Oli tegemist ühekordse ettevõtmisega või saab ka praegu minna poodi Masinaõli nõudma?

Sven: Tankeri pruulikoda tootis Masinaõli ikka päris mitu partiid, aga seda ma ei oska öelda, kas nad seda veel juurde teevad. Meil endal on veel paar-kolm pudelit laos, nendel on vist best before läbi – tuleb kähku ära kulistada! Mingi kerge jutt oli nendega, et teeks millalgi mingi uue õlle, aga tark ei torma – Heraldi 20. juubeliks seda teha oleks täpselt paras aeg.

*Ja Masinaõlist rääkides, siis kui palju õlut aitas kaasa teie viimase video „Heavy Metal Wakes The Beast (lõkkeõhtu live)“ idee tekkimisele / video valmimisele? 😀 Muhe vaatamine, igatahes!

Sven: No selle video puhul ei saa alahinnata meelemürkide mõju kogu tegevuse õnnestumisele. Meeleolukas reis loomakostüümides sai hoo sisse juba Tallinna lennujaamas, kui ⅘ bändist Hiiumaale võttepaika lendas. Ja edasi läks ainult lõbusamaks kuni lõpuks väsinud pillimehed Hiiumaa praami sööklast viimased õlled ära ostsid.

Egert: Õlle roll oli antud video (eba?)õnnestumise juures üsna suur. Tegelikult oli kohe algselt plaanis teha asi vabas vormis ja vaadata kuidas kujuneb. Peamine eesmärk oli, et oleks lõbus. Samas juba järgmine päev sai mõeldud hirmuga, et kas antud kompotist üldse midagi kokku annab lõigata. Asi sai tehtud DIY vormis ning kogu eelarveks oligi vist lennupiletid Hiiumaale ja alkohol 🙂 Ka video lõpus taustal laulev Lüü-Türr oli seal pool juhuslikult, kuna neil oli just samal päeval Hiiumaal esinemine.

*Kuivõrd Heraldi muusikas on ühiskonnakriitilisust? „Masinat“ kuulates, siis õrnalt nagu oleks ühiskonnakriitilist nooti kuulda, samas on teemade valik väga lai, kaevuritest ämblikeni. Ilmselt päevapoliitika on ainus valdkond, millest olete ennast (teadlikult?) eemale hoidnud?

Sven: Päevapoliitikast me püüame bändina eemale hoida küll, sest see on ikka väga libe seltskond, kes seal toimetab. Iuuuu! Meile on erinevate poliitiliste jõudude poolt tehtud kontserdipakkumisi ka, aga me oleme need kõik tagasi lükanud.

Egert: Bändiga oleme teinud kokkuleppe, et päevapoliitikast hoiame eemale. Pigem käsitleme protsesse/nähtusi üldisemalt nagu lugudes Masin ja Tühjust täis. Samas ei saa välistada, et järgmisel plaadil võib ühiskonnakriitilisust rohkem olla, vaadates maailmas toimuvat, siis ainest on küll ja veel.

*Kuidas sa, Sven oma häält vormis hoiad? „Masina“ peal on ikka väga nõudlikke vokaalipartiisid.

Sven: Hääle vormishoidmisega on selline lugu, et vormi jaoks tuleb samal ajal harjutada ja ka häälele puhkust anda. Kuna mu päevatöö on selline, kus mul pole vaja peaegu üldse rääkida, siis sel ajal hääl puhkabki. Õhtuti aga, kui on proovi aeg, siis tuleb täiega valu anda.  Enne tähtsamaid sooritusi laulan hääle lahti, teen hääleharjutusi, soojendusharjutusi jms. See on selline vana koorilaulja harjumus (laulsin aastaid TTÜ Akadeemilises Meeskooris). Käisin ka Maikeni juures konsultatsioonil kuulsas WAF-häälekoolis, aga seal öeldi “ära torgi seda, mis töötab!”.

Minu osalusel seni tehtud kahe albumi puhul on mõlema puhul olnud mul enne albumi salvestamist operatsioon, mille käigus on kirurgiliselt korrigeeritud nina jm hingamiselundeid, et kõik see hääl ikka hästi välja tuleks. Eks näis, kas järgmise albumi eel tuleb taas noa alla minna või pääseb seekord lihtsamalt.

*Kõlab kuidagi hirmsalt! Aga, tulles nüüd tagasi eelseisvate kontserdite juurde. Olete nii viieaastase vahega uusi plaate teinud. Kas Hard Rock Laagris on veel vara uut materjali kuulda loota?

Sven: Päris uusi lugusid veel lubada ei julge, kuigi töös ja kirjutamisel meil mõned juba on. Samas aga oleme tolmu puhunud mõnedelt sellistelt lugudelt, mida me ehk pole üleliia tihti lives mänginud. Ja kindlasti tulevad HRL-s esitusele kõik suuremad hitid, nii et hääle ära karjuda ja kaela kangeks kangutada saavad kõik soovijad, sest just selle jaoks on HRL õige koht!

Egert: Laagris näeme \m/

Herald esineb Laagris A-laval reedel, 30. juunil kell 20.00 – peab vist enne väike ajavaru võtma ja 5 minutit kaelale soojendusharjutusi tegema. Ikka selleks, et Heraldi live lõpuni vastu peaks! 😉

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

 

 

Dead Furies: bändi moto on tempo

Mõni kodumaine bänd meeldib rohkem, teine vähem. Mõni bänd aga ilmub komeedina, paneb esmatutvusel korraliku paugu kirja ning sunnib veel mitu päeva peale esimest kuulamist mõtlema: „Wow, mis see siis nüüd on?“ Täpselt nii jõuline ja otsekohene on Dead Furies, minu üks uutest lemmikutest. Infot bändi kohta leiab internetiavarustest üllatavalt vähe, seega otsustasin Hard Rock Laagri jaoks eeltööd teha ning uurida, millega ja kellega õieti tegu on. Küsimustele vastas Ardo Fury.

*Nii, alustame algusest. Ma ei mäleta, et oleksin teid varem koos musitseerimas näinud, vähemalt suurematel lavalaudadel. Kuidas Dead Furies alguse sai?

Kõik sündis kuidagi väga loomulikult. Koos me varem mänginud ei olnud, kuid tundsime üksteist juba aastaid. Erikuga kusjuures arutasime umbes 10 aastat tagasi, et võiks koos rock ‘n’ rolli mängida ja Robertiga käisime mitu korda Helsingis bände kuulamas, mille käigus panime umbes 10 bändi kokku. Ühel hetkel avastasin, et mul on riiulis mitmeid valmis demosid ning järgmisel hetkel olimegi koos prooviruumis neid mängimas ja uut materjali kirjutamas.

deadfuries1

*Taustainfoks huvitab mind ka, miks just Dead Furies? On selle nimega mõni põnev lugu seotud või leidsite lihtsalt, et see sobib iseloomustama muusikat, mida teete?

Furies oli üks tänavagängidest filmis “The Warriors”. Mulle on see film alati sümpatiseerinud ja nimi Furies jäi oma kõla- ja kirjapildi poolest juba ammu meelde. Dead Moon, Dead Kennedys ja Dead Boys on meil kolm suurt lemmikut ja nii jõudsime nimeni Dead Furies. Tundus, et sõnaga Dead bändid on nagu mingi sekt, kuhu võiks kuuluda. Kokku tuli hämmastavalt hea nimi, minuarust.

*Ma ei tea, kaua te koos olete mänginud, kuid mulle on jäänud mulje, et piltikult öeldes ühel päeval hakkasite koos muusikat tegema, järgmisel päeval avaldasite mõned lood ning kolmandal päeval ilmus täispikk plaat „No Talkin’ All Action“. Kas jätkate samas tempos ja teete juba uusi lugusid?

Jah, tempo on selle bändi moto. Tahaks, et endal oleks koguaeg huvitav ning samuti kuulajal. Millegipärast on tänapäeval standardiks saanud, et albumid ilmuvad 3-4 aastaste vahedega. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. The Rolling Stonesil, The Stoogesel, KISS’il ja paljudel teistel ilmus igal aastal album. Vahel isegi kaks. Üritame hoida sama entusiasmi oma loomingu suhtes. Meil on uus plaat valmis ning ootab salvestamist. Augusti alguses lähme Magnus Andrega uuesti stuudiosse ja album “Rock City A Go-Go” ilmub tõenäoliselt sügisel.

*Tihedast graafikust rääkides, siis millised on teie jaoks olnud möödunud bändi-aasta eredamad hetked? Plaadi salvestamine-avaldamine või näiteks mõni kontsert? Esinesite ju hiljuti Venemaal, Moskvas.

Möödunud aasta oli läbi ja lõhki võidukas. Esinemised, muusikavideod, täispikk album. Ma arvan, et paljude bändide ajaloos on esimene aasta see kõige olulisem ja meeldejäävam. Kõik on siiani väga hästi sujunud ja sisetunne ütleb, et paremad ajad on veel ees. Aga jah, nagu Sa ka välja pakkusid, siis plaadi salvestemise asjus on kuidagi eriti soe tunne sees. Tegime seda Magnus Andre abiga Roberti maal ja siis saime esimest korda tõeliselt aimu, kui hea keemia meie vahel on ning kui hästi meil kokkumäng õnnestub.

deadfuries2

*Kauamängivast rääkides, siis kuidas on „No Talkin’ All Action“ vastu võetud? Tagasiside on ilmselt üsna positiivne olnud.

Vastuvõtt on olnud positiivsem kui oleks oodata osanud. Eriti just väljaspool Eestit. Mitmed internetiväljaanded on meid ülistavalt arvustanud ning ausaltöeldes on selline vastukaja enda jaoks kõige adekvaatsem.

*Haarate ka mõned plaadid Hard Rock Laagrisse kaasa? Ja noh, riskides nüüd kõlada väga kärsituna, millal Dead Furies maikad müüki paiskab? Mulle tundub, et muu (riide)kraamiga olgu, kuidas on, aga üks korralik teie bändi maika on lihtsalt must-have.

Kusjuures t-särgid, mis meil kindlasti kaasas on, saab väga edukalt ise maikaks lõigata.

*Ja jõudsime nüüd jutuga otsapidi Hard Rock Laagrisse. Olen enam kui kindel, et teie live on selline, nagu alguses kirjeldasin – korralik paremsirge, millega seotud mõnus tunne ja liblikad kõhus ei kao ka õhtu lõpuks. Kui hakata mõtlema, siis milline (viimati või üldse) nähtud kontserditest on teil endil sellise tunde tekitanud?

Isiklikult oli vist kõige meeli ülendavam Mötley Crüe hüvastijätu kontsert Helsingi Hartwall Arenal. Nad olid suur osa mu lapsepõlvest ning viimase loo “Home Sweet Home” ajal kiskusid pisara lahti küll. Kusjuures käisime sealgi koos Robertiga ning paari kuu möödudes tegime juba Dead Furiest. Kõige suuremad liblikad tulevad ikka pool tundi enne enda esinemist. Laval olemise tunne on midagi sellist, mida ei saa mitte millegi muuga asendada. Naturaalne ja legaalne narkootikum.

Suur aitäh ja kohtume Hard Rock Laagris! Dead Furies esineb Laagri B-laval reedel, 30. juunil kell 19.00 – jõuate nende esinemise ajaks kohale ka juhul, kui töölt varem minema ei pääse! 😉

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad

Pildid: Maris Savik

Val Tvoar ja kuus kiiret küsimust

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes ei teaks Tarvo Valmi? Nojah, võimalik, aga raske uskuda. Mees nagu orkester ja pärleid muudkui tuleb. Alljärgnevalt kuus kiiret küsimust Val Tvoarile:

*Tarvo, räägime alustuseks numbritest. Oled sa kunagi kokku löönud, mitmes bändis/projektis sa osalenud oled?

Tere! Esimene bänd, mille nimi oli Kont, tekkis juba varajases nooruses Mustamäe naabripoistega. Muusikani me kahjuks ei jõudnudki, aga logo ja bändipilt olid täitsa olemas. Bändi kuulus ka täna tuntud nukufimimeister Ülo Pikkov.

kont

KONT / Foto: Tarvo Valm

Aga jah, kui nüüd küsimusele vastata, siis jään selle kahjuks võlgu, aga paari võiks ju välja tuua nagu Flytrap, Forgotten Sunrise, Human Ground, Soul Thrower jne jne …

*Val Tvoar, Soul Thrower. Mulle tundub, et Val Tvoar on kui Soul Throweri noorem vend – no tead küll, samad geenid ja sarnane välimus, aga tegelikult siiski erinev tegelane. Kuidas vanemal vennal ehk Soul Thrower’il läheb?

ST on selline hinge ja armastusega tahtud lapsuke, kes ei leia oma kohta siin ilmas. Ma väga armastan seda projekti, aga kuna seltskond on mööda ilma laiali, siis on seda raske kokku saada. Olude sunnil olen ise püüdnud livedel laulda kuna Nathani, kes elab Ameerikas, siia toomine on üsna kulukas ja stressav … ja nii siis kõlabki ST livena hoopis teisiti kui plaadi peal. Tundus, et inimesed ei saa päris täpselt aru, kes siis laulab ja kes ei laula?

2015 oli plaanis avaldada kolmas kauamängiv, aga see on veninud tänaseni. Kõik on peaaegu valmis, aga vaja veel viimane lihv anda. Äkki siis hiljemalt 2018 saame seda võimsat kolmandat kuulata 🙂 Äkki …

*Olen ammu aru saanud, et sa oled väsimatu, kuid seega suvel veel ei tasu juurde astuda ja plaati küsida?

Jällegi natukene hindasin end üle ja olin kuulutamisega tormakas. Nii nagu ST kolmandaga on see materjal ka peaaegu valmis. Arvan, et juba enne suve lõppu saab esimesi suurteoseid sellelt kauamängivalt kuulda. Olen albumi kallal palju vaeva näinud ja usun, et tuleb võimas teos. Mida album edasi, tunnen, kuidas need aina küpsemaks muutuvad. Mulle meeldib see protsess. Mulle meeldib luua.

VT uus album on üsna tõsise alatooniga. Hakkasin üks päev mõtlema selle lause peale: “et üks inimene ei saa midagi muuta”. Arvan, et see on vale. Tahangi anda oma panust teemasse, kus inimene võiks rohkem tähelepanu pöörata endale ja ümbritsevale. Kõlab pussilt aga arvan, et kui oleme ise endas kindlad ja siht õige, saaksime ka oma ümbritseva sõbralikumaks muuta. Olen ennast üsna ülbelt ajakirjandusest ja muust meediast eemal hoidnud. Nähes poes kassade juures meediaväljaannete pealkirju siis mõtlen kurbusega, kuhu suunas see pall küll veereb? Tegelikult meie kõik teame kuhu, aga kahjuks ei tee me selle peatamiseks midagi.

*Mängid päris erinevat muusikat. Viitan siinkohal viimasel ajal esile kerkinud nimedele nagu Pärl ja Val Tvoar näiteks, siis näeb sind Tanel Padariga koos… Millist muusikat sa ise praegu kuulad?

Nii nagu mu projektid on stiililt natuke siit ja natuke sealt – segu meloodiatest ja emotsioonidest, on ka minu muusikavalik iga päev isemoodi. 80ndate raskem muusika ei kao minust mitte kusagile, kuna see on sinna eluks juurdunud.

Natuke raske on uut muusikat endale ligi lasta, aga ma olen avatud ja püüan selles virr-varris midagi meelepärast leida. See info on meeletu, aga siiski siiski. Olen leidnud uusi lemmikuid nagu Mastodon ja Khemmis. Neid on veelgi, aga las need olla.

*Muusikast filmide juurde: vaadates Val Tvoari videosid, oled sa vanakooli õudusfilmide austaja?

Ma väga killer tüüpi inimene pole. Püüan kogu seda õudust läbi huumori meeldivaks pöörata. Pigem jah vaatan meelsamini neid eelmise sajandi alguses tehtud meistriteoseid kui tänapäeva verd ja kriiskamist.

*Ja veel tagasi muusika juurde. Kas ma eksin kui ütlen, et Hard Rock Laager saab olema Val Tvoarile kui bändile esimene vabas õhus ülesastumine? Kuidas sa üldse ise tunned, kas sulle meeldivad rohkem higised klubikeikkad või värske õhk ja suur lava?

Nii on. Iga asi võtab aega. Selle paari aastaga oleme saavutanud sellise üksmeele ja leidnud ühtse muusikakeele, mis meid bändiks seob. Kindlasti annab juurde ka oluline moment, milleks on head lood.

Mulle meeldib kui ma saan end laval välja sirutada ja vabalt hingata, siis on energial ruumi end paisutada, aga eks tuleb hakkama saada igas olukorras. Me saamegi.

Valtvoar

Aitäh, Val Tvoar! Olgu lisainfona mainitud, et mõned päevad on veel võimalik tellida Val Tvoari uut ja ägeda kujundusega särki, täpsemat infot vaata näiteks bändi Facebooki lehelt: https://www.facebook.com/ValTvoarMusic/

Vaata ka: http://www.soulthrower.com

Laagris näeme, vaid veidi rohkem kui nädal on jäänud ootamist!

Intervjuu: Bitch Hard Girls Squad / Val Tvoar

Pilt: Val Tvoar / Hard Rock Laager